Taavi-Mats Utt ⟩ Väikesed diferentsid

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Jake Farra

Marju Lepajõe aastatetaguses loengus sümpoosionil „Milleks rahvuslikkus?“ arutab ta muuhulgas väikeste diferentside teemal. Väikesed erinevused muutuvad suureks ja see on see, mis kunstis maksab. See on erakordselt täpne ja elegantne mõte, mis vastab küsimusele, miks üks asi meid puudutab, aga teine mitte. Kuidas võiks see tähelepanek aidata meil mõista keskaja muusikat?

Järgnev on selguse huvides pisut must-valge. Igasuguse katkenud muusikalise traditsiooni reanimeerimisel on suures plaanis kaks määravat momenti: ajalooline esituspraktika ja interpreedi isiksus. Esimese puhul vajame informatsiooni kui õhku. Kui me räägime keskaja vokaalmuusikast, oleme suhteliselt õnnelikus olukorras. Vähemasti selles osas, mis puudutab kirikuid ja kloostreid ehk selle aja vaimueliiti. Meieni on sealt jõudnud küllalt palju informatsiooni, sest muusikat käsitleti osana teadusest. Erinevalt pikkuse ja kaalu ühikutest, mis on kõik inimese loodud, olid muusikaliste intervallide suhtarvud lihtsalt olemas. Pole siis ime, et seda pandi tähele ja kasutati kogu universumi mõistmisel. Kas aga praktika ja teooria käisid alati ühte sammu?

Me peame leppima sellega, et nüüdisaegne noodikiri koosneb vaid vihjetest. Muusikalise modernismi ajajärgul oli normiks nooditeksti võimalikult täpne järgimine. Kui me hakkasime midiklaviatuuri abil noote arvutisse toksima, selgus, et keegi ei oska päriselt rütmis mängida. Arvuti suutis nooditeksti ometi laitmatult esitada. Suur oli aga üllatus, kui ilmnes, et selline perfektsionism ei kõlba kuulata. Keskaegne noodikiri ei püüdnudki esitajat kuidagi kontrollida. Õigupoolest õitses suuline traditsioon ja algselt oli noodi eesmärk pigem meelde tuletada lugu, mida juba osati. Tugeva traditsiooni puhul ei ole sellisel süsteemil häda midagi. Selle üle, kui hästi see kõik 21. sajandil loetav on, tollal vaevalt keegi mõtles. Praegu on meil võtta tekst, millele toetuda, ning teadmine, et inimhääl on oma olemuselt ikka endine. Muusika ja teksti omavaheline seos on aga nii ilmne, et sõnadelt võib noodikirja mõistmisel olulist abi saada. Kord demonstreeris Müncheni muusik ja helilooja Markus Zahnhausen mulle, kuidas muutub Bachi muusika interpretatsioon, kui seda esitada selles saksa murdes, milles rääkis Bach ise. See oli veenev selgitus.