T, 3.10.2023

Viivi Luik ⟩ Trompetimängija ja vaikus

Viivi Luik
, kirjanik
Facebook
Comments
Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Viivi Luik meenutab Marju sõnu: Seda, miks keegi sureb ja miks keegi elab, ei saa me kunagi teada.

Alles hiljuti oli Tartus üks sume ja hõõguv oktoobriõhtu. Oli nii, nagu oleksime viibinud suures vene õigeusu kirikus. Võimalik, et Marju Lepajõe parandaks mind siin ja ütleks: kreeka-katoliku kirikus. Igatahes mahtus sellesse kirikusse kõik, mis oli. Terve Tartu linn ühes oma ülikooli, Emajõe ja Toomemäega, kõik hooned, puud, inimesed, autod, loomad ja linnud, lilled ja kõrred. Kõik, mis sel hetkel Tartus elas ja oli, mahtus selle õhtu pronksikarva ja sinise kupli alla lahedalt ära. Langenud lehtedest Toomemäel ja Emajõe ääres tõusis sügise viirukilõhna.

See oleks väga kergesti võinud olla kitš, kuid oli midagi muud, sest selle pildi peale ilmus järsku Marju Lepajõe. Ta tuli Raekoja platsile kaarsilla poolt, tal oli kaasas üks väga suur jalgratas ja paar sootutena näivat tudengit, ei tüdrukud ega poisid, vaid lihtsalt kaasahaaravasse kõnelusse süvenenud igavesed meistriõpilased.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles