Muusika on raskesti kirjeldatav nähtus. Tähenduse teejuhtide saatesarja neljandas vestlusringis prooviti muusikat kui nähtust lahti muukida mitmel viisil. Üks võimalus on muusikat, täpsemalt küll selle loojat, vaadelda kui vahendajat. Selle seletamiseks saab kasutada metafoori lõkkest, mille ümber on inimesed läbi aegade istunud. Lõke esindab siin seda, mille kohta meil on kindel teadmine, see on koht, kus on soe ja turvaline. Lõket ümbritsevad mõttelised ringid, millest iga järgmine on aina hämaram ning mis sellistena väljendavad kujundlikult teadmise erinevaid tasemeid – mida kaugemal on mingi ring lõkkest, seda vähem me selle kohta teame. Ringe ümbritseb omakorda pimedus, mille kohta me ei tea midagi, isegi mitte seda, et me seda ei tea. Helilooja on selles mudelis keegi, kes vahendab neile, kes istuvad lõkke ääres, seda, mis toimub kaugemates ja hämaramates ringides.