Muusika mõistatus

Foto: Andre Taal

Muusika on raskesti kirjeldatav nähtus. Tähenduse teejuhtide saatesarja neljandas vestlusringis prooviti muusikat kui nähtust lahti muukida mitmel viisil. Üks võimalus on muusikat, täpsemalt küll selle loojat, vaadelda kui vahendajat. Selle seletamiseks saab kasutada metafoori lõkkest, mille ümber on inimesed läbi aegade istunud. Lõke esindab siin seda, mille kohta meil on kindel teadmine, see on koht, kus on soe ja turvaline. Lõket ümbritsevad mõttelised ringid, millest iga järgmine on aina hämaram ning mis sellistena väljendavad kujundlikult teadmise erinevaid tasemeid – mida kaugemal on mingi ring lõkkest, seda vähem me selle kohta teame. Ringe ümbritseb omakorda pimedus, mille kohta me ei tea midagi, isegi mitte seda, et me seda ei tea. Helilooja on selles mudelis keegi, kes vahendab neile, kes istuvad lõkke ääres, seda, mis toimub kaugemates ja hämaramates ringides.

Samas võib seda mudelit vaadata ka teistmoodi. Me võime näiteks mõelda, et lõket ümbritsev pimedus pole mitteteadmine, vaid hoopis teist tüüpi teadmine — lõkkest eemale liikudes ei muutu mitte teadmiste hulk, vaid nende vorm. Siin saab kasutada paralleeli heli visuaalselt representeerivast spektrogrammist. Spektrogrammi moodustava algoritmi spetsiifikast lähtuvalt on selle vertikaalse (heli spekter, selle ülem- või osaheliline struktuur) ja horisontaalse struktuuri (heli teisenemine ajas) täpsusaste pöördvõrdeline: mida täpsem on vertikaal, seda ebatäpsem on horisontaal ja vastupidi. Kui me määrame võimalikult täpselt ära heli spektri, ei ole spektrogramm eriti ülevaatlik heli ajas lahtirullumise osas. Kui me aga püüame kirjeldada väga täpselt heli ajalist kulgemist, ei saa me omakorda öelda midagi täpset selle spektri kohta. Muusika analüüsimisel ei aeta üldreeglina spektrogrammi kummagi mõõtme täpsusastet absoluutseks, vaid leitakse nende vahel mingi kompromiss, mis sõltub sellest, mis meid hetkel muusikas huvitab.

Spektrogrammi horisontaal- ja vertikaalmõõdet võib omakorda seostada protsessi- ja objektiteadmisega. Protsessiteadmises oleme teadlikud kulgemisest, aga mitte objektidest, objektiteadmise puhul oleme aga teadlikud objektidest, ent mitte nende kulgemisest läbi aja. Teisisõnu, kulgemine ja objektid ei ole vaadeldavad samaaegselt: kui soovitakse piiritleda mingi objekt, tuleb ajast välja astuda, kui aga soovitakse vahetult tajuda aega, ei ole objektide vaatlemine võimalik. Muusika oleks selles süsteemis siis reaalsuse taoline representatsioon, milles protsessuaalsus on säilinud oluliselt suuremal määral kui objektikesksemates reaalsuse representatsioonides.