juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: idealistlik meelerohi

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

„Enne mehhanitsistlikku revolutsiooni seletati eksistentsi kolmel tasandil: keha, hing ja vaim,“ kirjutab Rupert Sheldrake oma esimeses eesti keeles ilmunud raamatus „Dogmadeta teadus“. Tollal valitsenud aristotellikus kosmoloogias olid kehad ja hinged osa siinpoolsusest (loodusest), vaim kuulus sealpoolsusesse, ent ivake sellest peitus ka igas loodud olendis. Vaim ja keha suhtlesid omavahel hinge kaudu, see oli otsekui kasutajaliides. Keskaegne hing oli sisuliselt aristotellik vorm, mis oli platoonilisest sealpoolsusest siinpoolsusesse üle kolinud. Pärast Descartes’i ja Newtoni pööret jäid Sheldrake’i sõnul alles kaks seletamise tasandit: keha ja vaim. Kahest saadi kolm nii, et looduselt võeti hing ära, alles jäi vaid inimese vaim. „Looduse hingestatusest loobumine eraldas inimkonna kõikidest teistest loomadest, keda hakati seejärel pidama elututeks masinateks,“ kirjutab Sheldrake.

Kahe algelemendi pinnalt kasvasid üles kaks filosoofilist õpetust: idealism ja materialism. Esimene neist väidab, et mateeria on kallerdunud vaim või idee, teise järgi pöörlevad meie ajus füüsikalis-keemilised hammasrattad ja muud seal ei olegi. Mõlema doktriiniga on omad probleemid. Idealismi vastu räägib see, et me — või vähemalt rõhuv enamik meist — ei suuda ennast hambavalust vabaks mõtelda. Materialistidel ei ole jälle head selgitust subjektiivse kogemuse olemasolule. Miks me ei taju armudes mitte testosterooni, progesterooni, östrogeeni ja teiste hormoonide liikumist, vaid seda, millest kirjutavad poeedid.

Alates 19. sajandi teisest poolest on teaduslikku mõtlemist valitsenud materialism. See on andnud meile hambaravi ja tuumarelvad. Ei ole eriti üllatav, et selle muidu väga viljaka doktriini kitsaskohad ilmnevad kõigepealt psühhiaatrias, s.o vaimuhaiguste ravis. Ravimitööstuse nurgakiviks on oletus, et inimaju on samasugune kellamehhanism nagu kogu ülejäänud universum. Nendesamade hammasrataste tiirlemine loob peas meile pettekujutluse teadvusest — millestki, mida järjekindlalt materialistlikus filosoofias olla ei saa.

Psühhiaatria uuem ajalugu algab 1950-ndate aastate alul Thorazine’i turuletoomisega. „Thorazine,“ kirjutab oma 1997. aastal ilmunud „Psühhiaatria ajaloos“ Toronto Ülikooli professor Edward Shorter, „lükkas psühhiaatrias käima revolutsiooni, mida võiks võrrelda penitsilliini kasutuselevõtuga üldmeditsiinis.“ Kümmekond aastat hiljem kuulutas Boston Globe’i juhtkiri „Kui lapsed vajavad ravimeid“ võidukalt: „Mõjusate antipsühhootikumide areng on toonud kaasa vaimuhaigete ravis tõelise murrangu.“

Kui ravi on nii tõhus, küsib oma raamatus „Epideemia anatoomia“ USA kirjamees Robert Whitaker, siis miks on vaimuhaigused USA-s aina kasvavaks terviseprobleemiks? „Kõige muret tekitavam on see, et see nüüdisaegne katk on levinud ka laste hulka,“ jätkab ta samas. Viimase 25 aasta jooksul on vaimuhaiguste all kannatavate laste arv kasvanud 35 korda ning psüühilistest häiretest on saanud Ameerika laste peamine tervisehäda.

Rupert Sheldrake’i antidepressant „Teadus ja vaimne praktika“ on oma loomult idealistlik. Ent asja tuum pole selles. „Kõik need praktikad rajanevad kogemusel, mitte usul,“ kirjutab ta raamatu sissejuhatuses. Uskumused mõjutavad kõnealuste harjutuste tõlgendust ja on Sheldrake’i sõnul teisejärgulised. Uskuma hakkamine ei tähenda mingi intellektuaalse väite omaksvõtmist, vaid isiklikust kogemusest väljakasvanud eluhoiakut selle sõna avaras tähenduses. „Siin käib jutt praktikatest, mitte raamatutarkusest, siin tehakse midagi, mitte ei räägita sellest,“ võtab Sheldrake kokku oma meelerohu põhisõnumi.