„Meie ees on pöörane teooria. Küsimus on selles, kas ta on küllalt pöörane, et olla õige,“ Niels Bohr.
Sellise motoga algab kunagi ammustel aegadel eesti keeles ilmunud Irina Radunskaja raamat „Pöörased ideed“. Ingliskeelse pärimuse järgi ütles Bohr ülaltoodud sõnad ühele noorele teoreetikule, kuid originaalkeeles on neil siiski pisut teistsugune tähendusvarjund: „We all agree that your theory is crazy. The question which divides us is weather it is crazy enough to have a chance of being correct. My own feeling is that it is not crazy enough.“ Ma ei hakka siin tegema tõlkeanalüüsi, kuid panen tähele, et inglise-eesti sõnastik ütleb nii: crazy ’pöörane, hull, arust ära’. Niisiis oleks nimetatud raamatu pealkiri võinud olla ka „Hullumeelsed ideed“. Raamat ise ei ole eriti huvitav, kuid lubab mul siduda tänase põhiteema, hullumeelsuse, mu enda kompetentsipiirkonnaga, milleks on teoreetiline füüsika. Mulle on toeks ka asjaolu, et mõjukas füüsikateoreetik ja aatomi kvantteooria esitaja Niels Bohr pidas vähemalt mõnesid uuemaid füüsikateaduslikke ideid hullumeelseteks.
:format(webp)/nginx/o/2019/10/07/12631949t1h02a4.jpg)
/nginx/o/2021/02/17/13634686t1h5995.jpg)