Windischi tagasitulek

Foto: Andre Taal, foto on erakogust

Vaimu ravimiseks tuleb uskuda hinge olemasollu, kirjutab Vallo Toomla.

Legendaarse mängufilmi „Hullumeelsus” viimases kaadris August Windischi vaatajale suunatud sõnad jäävad kummitama: „Me kohtume kunagi. Kindlasti kohtume!” Jüri Järveti kehastatud Gestapo ohvitser viib hullumajas läbi uurimist, et avastada sinna peitu pugenud ja vaimuhaigust simuleeriv inglise spioon. Spiooni leida ei õnnestu, sest teda pole seal kunagi olnud ja Windisch hullub filmi lõpuks ise. Seda 1968. aastal kinoekraanidele jõudnud Kaljo Kiisa allegoorilist meistriteost võib tõlgendada kui totalitaarse ühiskonna kriitikat. Fašism on täielik hullumeelsus, totalitaarne ühiskond on pidevas psühhoosis olev neurootiline ühiskond. Kuidas elada nii, et me ei hulluks? Kas on võimalik elada nii, et me Windischiga enam ei kohtuks?

„Kallid sõbrad! Täna läheme kõik metsa jalutama. Seal on ilus rohi, kõrged puud, marjad ja seened. Sõnajalad. Teeme väikese jalutuskäigu. Kas olete nõus?” küsib Saksa surmasalga leitnant filmi avastseenis vaimuhaigla elanikelt. Ja kõik tulevad kaasa. Samal ajal saabub Gestaapost eriülesandega Windisch ning hullude ja sõdurite traagiline jalutuskäik katkeb metsaserval. Totalitaarse režiimi retoorika ning propaganda on meelitav ja loob pettepilte. Kaasaegne meedia ja reklaamitööstus teevad sedasama. Tänapäeva inimesele on elu hüperreaalses ja mitmekihilises propagandavoos harjumuspärane ja seetõttu vaevumärgatav. Tegelikkuse ning simulatsiooni piirid on hägustunud, üks seguneb pidevalt teisega. Elame luuludes, see piinab ja teeb valu, ometi tõrjume mõtte, et midagi on valesti, kuhugi teadvuse tagakambrisse. Hääled aga tulevad tagasi ning küsivad, mida teha?