Polariseeriv üksildus

Foto: Andre Taal, fotograaf Annika Metsla

Mikael Raihhelgauz küsib, kas lõhestuva ühiskonna taga pole mitte kasvav üksildustunne.

On olemas kahte tüüpi üksildust. Ühte neist lahkab oma suurepärases artiklisarjas hüljatud pensionäridest Piret Tüür. Me loeme seal teiste seas 85-aastasest Ainost, kes ei julge pärast kukkumist korterist väljuda, ja 69-aastasest Siimust, kes sattus insuldiga haiglasse ja avastas koju naastes, et naine on ta maha jätnud. Nende lood kõnelevad valusalt järjest laiemalt levivast uut laadi ilmajäetusest, mille puhul saab inimene küll riigilt oma füüsiliseks ellujäämiseks vajaliku abi, ent elab nädalate või isegi kuude kaupa lähedase suhtluseta. Ainuüksi Eestis on üksinda elavate vanurite arv tõusnud viimase kümne aastaga 22 000 võrra. Pandeemiaga seotud piirangud on nende kitsikust veelgi süvendanud.

Teist tüüpi üksildust on raske ühe looga ära kirjeldada. Charlie Bookeri seriaal „Black Mirror“ pakub siiski arvestatava illustratsiooni. Neljanda hooaja episood pealkirjaga „Hang the DJ“ jutustab noortest ilusatest inimestest, kes satuvad armastuse otsinguil mingisse kummalisse Tinderi-universumisse. Nende elu on täis kohtinguid, seltskonnaüritusi ja väikestes luksusmajakestes armatsemist. On ainult üks „aga“: romantilistes suhetes tuleb järgida rangelt väikese vidina juhiseid. Vidin ütleb universumi elanikele, kellega ja kui kaua tuleb neil suhtes olla. Kui süsteemil on lõpuks piisavalt andmeid, määrab see ideaalse kaaslase, kellega elu lõpuni õnne jagada. Andmete kogumise käigus tuleb tegelastel paraku loobuda oma jooksvatest sümpaatiatest ja vahel peavad nad elama kuude kaupa koos endale põlastusväärsete inimestega. Kogu aeg on keegi lähedal, kogu aeg sunnib nutiseade suhtlema, ent üksildustunne aina süveneb.