Väikese tüdrukuna olin ma võõraste suhtes väga pelglik. Kui külalised saabusid, läksin tagatuppa ja peitsin end kõige kaugemasse pimedasse nurka. Konutasin seal seni, kuni kõik olid lahkunud. Oli vaid üks erand, kelle puhul ma käitusin teisiti. Seda meest kutsuti meie külas Hullu Leoks. Kui see laheda olemisega onu meilt läbi astus, olin ma kõpsti platsis ja ronisin rõõmsalt talle sülle.
Lugu lapsepõlvest tuli meelde jaanuarikuu kinoõhtul. Vaatasime kambakesi suurelt ekraanilt viiskümmend aastat tagasi vändatud Kaljo Kiisa mängufilmi „Hullumeelsus“. See on ajakohane ning mõtlemapanev lugu just praegu, keset kuid kestnud koroonasaagat. Mind köitsid eelkõige hea stsenaarium ja meisterlikud näitlejatööd. Kinoekraanidele ei lastud filmi ligi kakskümmend aastat, see jõudis vaatajateni alles 1987. aasta perestroika tingimustes.