Tom Valsberg: Ühislaulmise ja koostantsimise vägi

Foto: Andre Taal, fotograaf Kadri Valsberg

Tom Valsberg kirjutab, et erinevalt hõimurahvastest oleme meie jätnud laulmise ja tantsimise ekspertide hooleks. Võimalik, et suur osa meie probleemidest saab alguse just siit.

Kui sa külastad mõnda põlisrahvaste hõimu ja ütled, et sa otsid meest, kes ei laula, tantsi ega löö trummi, siis vaadatakse sind kui napakat. Võimalik, et saadetakse sind surnuaiale, aga seegi on kahtlane, sest tants ja trall läheb paljude kultuuride uskumuses edasi ka hingemaailmades, kus tähistatakse ja pidutsetakse koos lahkunud esivanematega. Laul, tants, rütmimine ja musitseerimine on loodusrahvaste igapäeva loomulikud osad ja seda ei tee mitte artistid või esinejad, vaid kogu küla koos. Miks?

Üheks suureks erinevuseks läänerahvaste ja loodusrahvaste vahel on see, et viimastel on kombeks laulda, tantsida, musitseerida ja trummeldada koos ühise väena. Ka seto mutid käisid ja ehk käivad nüüdki paar korda kuus ühises ringis regilaule laulmas, ja isegi kui nad ei oska täpselt seletada, miks nad seda teevad, teevad nad seda ikka ja see tekitab millegipärast paganama hea tunde. Mina nimetaksin seda tunnet ühtsustundeks, joovastuseks, vahel isegi eufooriaks ning seda protsessi omamoodi stressi maandamiseks ja patareide laadimiseks.