Andres Metsaplu: #3 Valu mõte

Foto: Andre Taal; Marko Kekišev

Saatejuht oli kolmandasse vestlusringi kutsunud kaks teaduste doktorit. Professor Andres Soosaare doktoritöö oli neurofüsioloogiast, pärast seda on ta tegutsenud eelkõige meditsiinieetika alal. Meego Remmel kaitses oma doktoritöö Walesi ülikoolis praktilises teoloogias. Kahekesi sobisid nad hästi lahkama valu mõistet, mis on erakordselt mitmetahuline ning kätkeb endas nii materialistlikku, kultuurilist kui ka sotsiaalset mõõdet. Püüan siin sajaminutilisest vestlusest välja tuua mõned momendid, mis mind rohkem kõnetasid.

Igapäevases elus puutume me kõik valuga kokku. Kui me käe kogemata pliidiraua peale toetame, reageerime reflektoorselt kas käe äratõmbamisega või karjatame lihtsalt valust (kui vene keelt ei oska…). Aga valu võib ka teisiti tunda. Jüri Üdi kirjutab “Mu süda valutab mu poiss on huligaan küllap vist…”, Hando Runnel: “Ei tunne tallad kruusavalu, Sind petab vihm ja vikerkaar”. Betti Alver: “Kui lootsingi eile, siis täna ma tean, mida nõudja veel nõuab, miks pantima pean ka viimase valu ja silmavee – kuid võlga, mu võlga see tasa ei tee.“ Eesti keele seletav sõnaraamat toob valu erinevaid mõisteid kahel leheküljel, meie keel on selles osas rikas.

Teaduslikus mõttes on valu ürgne, evolutsioonis väljakujunenud kaitse organismi kahjustada võivate keskkonnamõjude eest. Nii millimeetripikkune ümarussike (C. elegans) kui ka inimene reageerivad kõrgele temperatuurile, mehaanilisele survele jne ühtemoodi — nad tõmbuvad tagasi. Valu on olnud meiega igavesti ja me oleme ammu leidnud selle vaigistamiseks looduslikke vahendid. Tänapäeval laialdaselt kasutatavad morfiini derivaadid on mõjusad valuvaigistid, kuid tekitavad kiiresti sõltuvust. Eriti USAs on nende ülekasutamisest tekkinud suur probleem. Suure osa nendest ca 100 000 inimesest, kes seal iga aasta ravimite kõrvaltoimete tõttu surevad, viivad endaga kaasa valuvaigistid. Meditsiini ja ühiskonna areng on viinud sinnamaale, et inimesed ei taha enam valu kannatada ja miks peakski?