Hardo Pajula: Viirus opsüsteemis

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

„Seltsimees Hruštšov on Moskvas organiseerinud uue nõukogude tolmuimeja demonstratsioonesinemise. Tulete kaasa ja näete, milleks kommunistid on võimelised!“ kirjutab oma mälestustes Ivan Orav. See värvikas episood legendaarse vabadusvõitleja elust meenus mulle, kui lugesin Charles Eisensteini raamatut „Kliima — uus lugu“.

Alapeatükis „Geotehnoloogia luulud“ tutvustab autor kolme planeedi päästmiseks väljapakutud insenertehnilist lahendust. Esiteks võime kallata maailmamerre väga mitu väga suurt ämbrit raudoksiidi, teiseks võõbata taeva üle aerosooliga ja kolmandaks imeda süsiniku otse atmosfäärist välja. Tolmuimeja demonstratsioonesinemine haakus mul mõistagi kolmanda võimalusega.

„Meeletu möirgega lendas tolmuimeja õhku. Hetke jooksul võis näha teda tillukese musta täpina laotusse tormamas, siis kadus ta sootuks,“ kirjeldab uue nõukogude tolmuimeja presentatsiooni lõppu Ivan Orav. Selle kapitalistlik paarik püsib praegu veel maa peal. 2017. aastal olevat Šveitsis esimene sihuke käima pandud. Ekspertide sõnul suudab see aparaat õhust välja imeda 200 auto väljaheited. Kompanii hinnangul läheb maailmalõpu vältimiseks üsna kohe vaja veerand miljonit sellist masinat. Kes Orava lugudesse tõsiselt suhtuvad, mäletavad, et nõukogude tolmuimeja transformeerus tagasiulatuvalt sputnikuks (läbimõõduga 58 cm), kapitalistliku monstrumi juppe veetakse haagisveoautodega.

Kommunistid lubasid rahva ühe inimpõlve jooksul loodusjõudude laastava mõju alt vabastada. Kui selleks oli vaja Siberi jõed teistpidi käima panna, siis olgu nii. Enne sai aga selle impeeriumi nafta otsa ja suurejooneline plaan jäi katki. Kapitalistlikus maailmavabariigis tegeletakse sama projektiga siiani. Mis projektiga on meil tegemist? Minu arvates on ettevõtmisele kõige parema nime andnud Poola filosoof Leszek Kołakowski: see on „mateeria kodustamine“. Kommunistid pöörasid jõgesid, meil pööratakse metall puuks. Just nimelt elavaks puuks, mitte puiduks, sest surnud puit süsinikku ei ime.

Arutluskäik on järgmine. Maailmalõpu toob kliima soojenemisest tingitud veeuputus, kliima soojenemist põhjustab õhku paisatud süsinik, millest on vaja lahti saada. Järelikult vajame uusi kapitalistlikke tolmuimejaid. Me vajame neid kiiresti ja me vajame neid palju. Tolmuimejate tootmine parandab tööhõivet, edendab innovatsiooni, suurendab jätkusuutlikkust ja kõik see muu kontorijoru sinna otsa ka veel. Varsti leiutab keegi valemi, mis ütleb, et masin on tõhusam kui tamm, nii et lisaks tolmuimejatele võib nüüd investeerida ka saetööstusse. Lõpuks oleme omapäi keset lagedat maad ja masinaid ning projekt võib jätkuda.

Mina olen suure osa oma elust elanud teadmisega, et 1990-ndate aastate alul võitis valgus pimeduse ja meie olemegi juba üle ühe inimpõlve elanud valguseriigis. Siin on küll veel mõningaid probleeme, aga „õige pea parandab mõni uuem arstide nõuanne, mõni uus seadus, mõni uus võte hariduses meie elujärge otsustavalt,“ kirjutab Charles Eisenstein selle numbri neljandal leheküljel. Aga mis siis — taban ma ennast viimasel ajal järjest sagedamini mõtlevat —, kui viga on operatsioonisüsteemis? Kommunistlik äpp on juba hangunud, kapitalistlik võitleb viirusega. Kuidas see lugu lõppeb, ei tea praegu keegi. Mis siis, kui Nõukogude süsteemi kokkuvarisemine oli üleüldisema varisemise eelhoiatus?

Princetoni ajaloolane Stephen Kotkin küsib oma 2001. aastal ilmunud raamatus „Ärahoitud armageddon“: kuidas on võimalik, et võimas tuumapommidega politseiriik lahkus ajaloo näitelavalt kikivarvul? Mulle tundub järjest enam, et see raamat tuleb lähitulevikus üle lugeda. „Ivan Orava mälestused“ muidugi ka.