Kaie Metsla: Koha kutse

Foto: Mihkel Lappmaa, foto erakogust

Täpselt aasta tagasi novembris istusin ma lennukisse ja sõitsin Portosse. Ees ootas rännak Santiago de Compostelasse. Mitmetest, enamuses Hispaaniast ja Prantsusmaalt algavatest palverännuteedest olime meie välja valinud Portugali raja, see saab alguse Lissabonist, mida lahutab Euroopa ühest populaarsemast pühapaigast ligi kuussada kilomeetrit. Olin mõtetes sellel rajal kõndinud juba paar kevadet. Unistustes matkasin ma alati särava kevadpäikese all koos puudel puhkevate pungadega. Seetõttu ei tundunud mulle mõte rännata seal sombuses novembris kõige ahvatlevamana. Tagantjärgi olen väga õnnelik, et see unistus siiski just sel ajal teoks sai. See sõit jäi veel reisimise tippaegade lõppu ja see on ühtlasi minu viimaseks helgeks reisimälestuseks enne suure lukustumise algust. Kevadel ei lennanud siit palverännule enam pea keegi.

Kõndisime Portugalist Hispaaniasse mööda looduslikult kauneid radu, kus ühel pool saatis meid lai sammaldunud kiviaed ja teisel pool hiljuti koristatud viinamarjaväli. Palverändurid on tallanud neid radu sajandeid. Läbi aegade on raja ääres kõrguvad puud ja looklevad kiviaiad pakkunud mõtteainet miljonitele ränduritele. Sügispäike paitab mu nägu, kõnnin punane seljakott seljas ja näppan tee ääres kasvavalt kiivipuult vilju. Üle kraavi laiuval viinamarjapõllul pilgutab mulle silma üksik koristamata jäänud marjakobar. Lähen ja toon selle ära. Ma ei mäleta, et oleksin nii maitsvat marja varem söönud – see on hetk, mis ei unune. Adun, et see ei ole lihtsalt lummav loodus, värske õhk ja parajalt mõnus füüsiline pingutus, vaid veel midagi. Rupert Sheldrake on pühapaikadest kirjutanud nii: „Lõpuks on pühapaigad pühad seetõttu, et nad kätkevad endas mälu sellest, mis seal on varem juhtunud. Kui paljud inimesed on seal palvetanud, tervenenud või sealt inspiratsiooni saanud, siis on palju tõenäolisem, et see paik mõjub hästi ka teistele... Kui kõnealust pühapaika külastanud palverändurid on sealt saanud inspiratsiooni ja hingekosutust või on seal tervenenud, siis on tõenäolisem, et samasugust vaimset ühendust kogeme ka meie.“ Mulle see mõte meeldib.

See hetk tegi mind õnnelikuks ja ma mõtlesin seal lagedal väljal, pikad juuksed tuules lehvimas: kuidas saab olla nii, et ma olen elanud juba pool sajandit, rännanud ligi kolmkümmend aastat mööda maailma eri paiku Tahitist Rovaniemini, puhanud Zanzibaril ja Maldiividel, aga kodusele Vargamäele jõuan ma alles nüüd?

Need muljed viivad mind tagasi kolme aasta tagusesesse suvesse. Meenub ilus juulikuine nädalavahetus. Väntasime jalgratastega mööda Lõuna-Kõrvemaa matkaradu Tammsaare sünnitallu Vargamäel. See hetk tegi mind õnnelikuks ja ma mõtlesin seal lagedal väljal, pikad juuksed tuules lehvimas: kuidas saab olla nii, et ma olen elanud juba pool sajandit, rännanud ligi kolmkümmend aastat mööda maailma eri paiku Tahitist Rovaniemini, puhanud Zanzibaril ja Maldiividel, aga kodusele Vargamäele jõuan ma alles nüüd?

Sügisene matk Santiago de Compostelasse aitas mul mõtestada palverännaku ja pühapaikade olulisust. Aitas aru saada inimlikust soovist kiigata kõigepealt hästi kaugele silmapiiri taha, igatseda seda, mis paistab meile kättesaamatuna ja pidada kõike, mis on olemas ja meile lähedal enesestmõistetavaks. Praegusel ajal on reisimine pigem haruldus või hädavajadus. Rupert Sheldrake soovitab oma raamatus „Teadus ja vaimne praktika“ minna palverännakule. Ta viitab väga olulisele aspektile: “Su palverännak ei pea olema väga kallis, suurejooneline või aeganõudev. Tegelikult on võib-olla paremgi alustada kuskilt lähedalt, et oma ümbrust uuel viisil tundma õppida. Kui sa oled selle idee omaks võtnud, püüa endas selgusele jõuda, milline kohalik pühapaik sind kutsub või sulle mingil moel oluline on“.

Lihavõtete ajal võtsime kaasa lapsed koos sõpradega ja alustasime matka Tori Põrgust, et üles otsida Pärnu ning Navesti jõe liitumiskohal olev hiiesaar. Me otsisime iidset ohverdamispaika. Seda me lõpuks ei leidnudki, küll saime aga osa kevadiselt kargest pikast rännakust, tänu millele avastasime looduslikult imekauni koha ja vana kägiseva rippsilla.

Võtsime tema nõu kuulda. Elasime Audrus ja kaardistasime kõik mõistlikus raadiuses olevad pühapaigad. Tähistasime vana-aasta õhtut matkaga Kõima mõisast Soontaga maalinna ja tagasi. Lihavõtete ajal võtsime kaasa lapsed koos sõpradega ja alustasime matka Tori Põrgust, et üles otsida Pärnu ning Navesti jõe liitumiskohal olev hiiesaar. Me otsisime iidset ohverdamispaika. Seda me lõpuks ei leidnudki, küll saime aga osa kevadiselt kargest pikast rännakust, tänu millele avastasime looduslikult imekauni koha ja vana kägiseva rippsilla.

Praegune aeg tundub olevat õige aeg, et leida üles meie lähedal asuvad olulised paigad. Olgu need kirikud, mälestuskivid, looduslikud pühapaigad või midagi muud. Minu kogemus kinnitab kahte Sheldrake’i raamatust meeldejäänud momenti. Esiteks, teadusuuringud kinnitavad, et palverännakud vähendavad ärevust ja depressiooni. Teiseks, kohalikel palverännakutel on see eelis, et need on odavad ja seega kättesaadavad kõigile, kes suudavad kõndida. Kui me oma ärevuse ja depressiooniga kodus hakkama saame, küll siis võime ühel päeval taas lennata ja täita oma unistuse matkata kümneid päevi üle Püreneede Santiago de Compostelasse.