Otto-Georg Kirsi: Minu kodusaar

Foto: Mihkel Lappmaa: Liisi Tölp

“Ka aegade jões peab inimesel oma kodusaar olema,” on kirjanik Dagmar Normet kirjutanud. Minu arust on see väga ilus mõte, sest oma elujões pidevalt edasi sõudes on paratamatult vaja vahel aeg maha võtta ja akusid laadida. Oma kodusaar on selleks täpselt õige koht

Üks asi on selle füüsiline olemasolu, teine aga kuuluvustunde tekitamine, mis annab pigem vaimset rahulolu. Ma kasvasin üles Audrus, mis asub Pärnust kümne kilomeetri kaugusel. Sellel paigal on väga palju plusse, sest esiteks on Audru linnale lähedal, siin on kaks kooli, palju sportimise ja vaba aja veetmise võimalusi. Suure osa oma lapsepõlvest veetsingi Audru kooli võimlas või staadionil kergejõustikku tehes. Suved veetsime naabripoistega metsas onne ehitades või Audru jõel kala püüdes. Põhikoolis hakkasin vähehaaval muusikaga tegelema ning lõpuks panime klassikaaslastest kokku bändi Jõepress. Osadega teeme siiamaani bände POSÕ ning Kardemon, mille enamik proove toimuvad minu kodus. 

Kui algas minu gümnaasiumitee, hakkasime perega koduhoovil korraldama kontserte, mille esialgne idee oli, et esinejateks on inimesed või koosseisud, kes on mingil viisil Audru või Pärnuga seotud. Tänaseks oleme kodukontserte korraldanud juba 11 aastat ning meie hoovis on esinenud mitmed nimekad Eesti artistid: Curly Strings, Liisi Koikson, Silvi Vrait, Kõrsikud, Jäääär, Johansonid, Silver Sepp jpt. Viimane kontsert oli väga eriline, sest seal esines laiendatud koosseisuga Lavassaare Trio, kus mängib minu isa Ado Kirsi ning lõi kaasa ka Jüri Vlassov. 

Neli aastat õpinguid läks kui üks silmapilk. Viljandis kohtusin ka oma elukaaslase Liisiga, kellega otsustasime pärast lõpetamist, et tuleme minu kodupaika ja asume elama mu lapsepõlvekodusse. Mõeldud-tehtud.

Viimati elasin ma oma lapsepõlvekodus aastal 2013, sest samal aastal alustasin ajateenistust Kuperjanovi jalaväepataljonis. Sõdurielu lõppedes asusin elama Tartusse, kus alustasin õpinguid Tartu Kutsehariduskeskuses rekreatsioonikorralduse erialal. Kool lõpetatud, diplom käes, tundsin, et keskeriharidus mind ei rahulda ja soovin omandada kõrgharidust. Olen peaaegu terve oma elu olnud tihedalt seotud muusikaga ja sealt kasvas välja huvi muusikaga seotud tehnoloogia vastu. Seetõttu tundus ainuõige valik astuda Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse helitehnoloogiat õppima. Neli aastat õpinguid läks kui üks silmapilk. Viljandis kohtusin ka oma elukaaslase Liisiga, kellega otsustasime pärast lõpetamist, et tuleme minu kodupaika ja asume elama mu lapsepõlvekodusse. Mõeldud-tehtud. Vanematega saime lihtsasti kaubale, kuna meil on hoovi peal kaks elumaja. Liis leidis kohe tööd Jõõpre koolis huvijuhina ja on Audru ajalehe Kodused Hääled peatoimetaja. Tulevikuks on meil koduga suured plaanid, sest plaanime laiendada kööki, ehitada uued pesuruumid, korraliku fassaadi ja soojustuse.

Samas olen endamisi mõtisklenud, et erialaselt tööd leida oleks olnud kindlasti lihtsam, kui oleksin kolinud kas Tallinnasse või Tartusse. Kooli ajal loodud tutvused oleksid kindlasti suureks abiks olnud näiteks pealinnas oma stuudio rajamisel. Kuid siis tabasin end mõttelt, et miks minna vooluga kaasa ja teha nii, nagu teevad kõik.

Kui mõelda suurelt, siis soovin aktiivselt kaasa lüüa ka Audru osavalla kultuurielu rikastamises. Nii astuksin ma mõneti oma vanemate Helle ja Ado jälgedes, sest nende panus selle mereäärse osavalla kultuurimaastikul on väga tänuväärne. Tahan kasutada omandatud haridust ja helitehnoloogilisi teadmisi ning oskust. Sellega seoses oleme hakanud isa ja hea sõbra Kuldev Suitsuga rajama helitehnilisi lahendusi ja tehnikarenti pakkuvat firmat SuitsuSound. Hetkel oleme pakkunud oma teenuseid sellistele sündmustele nagu Raehoovi tantsuõhtud, Pasunamuusika õhtud Koidula pargis, Sügisulg, Pärnu Suvemuusika, Supelkontserdid jpm. Audru on küll nüüd Pärnu linna osa, kuid ma tahaks siiski rohkem panustada osavalla üritustesse.

Minu suur unistus on rajada kodu lähedale oma helistuudio, kus saaksin salvestada erinevaid koosseise, luua ise muusikat, tegeleda helide loomisega filmidele ja reklaamklippidele. Leian, et selline stuudio toob Audrusse üle Eesti kokku inspiratsioonist pakatavaid loomeinimesi, kellega kontakti loomine ja säilitamine avaldab kindlasti positiivset mõju siinsele kultuurile. Samas olen endamisi mõtisklenud, et erialaselt tööd leida oleks olnud kindlasti lihtsam, kui oleksin kolinud kas Tallinnasse või Tartusse. Kooli ajal loodud tutvused oleksid kindlasti suureks abiks olnud näiteks pealinnas oma stuudio rajamisel. Kuid siis tabasin end mõttelt, et miks minna vooluga kaasa ja teha nii, nagu teevad kõik. Miks mitte kasutada enda potentsiaali ja kas või distantsilt neidsamu tutvusi, et luua midagi värsket ja uut kohta, kus on turvaline katsetada ja areneda. Olen õnnelik ja tänulik, et pärast pikka rännakut mööda kodumaad oli mul võimalus tulla tagasi oma saarele. Kohta, kus saan vabalt unistada ja luua endale täpselt selline kodu ja tulevik, nagu seda vaimusilmas olen ette kujutanud.