Pille Andresson: Valgerand

Copy
Artikli foto
Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Raigo Pajula

Olen taas osakonnas, ees seisab järjekordne 8-, 12-, 16-, 24-tunnistest valvetest. Praegune vaimne väsimus ja füüsiline kurnatus panevad mu mõtted hüplema ja juhivad need aina enam paika, kus koguda hingerahu ja elurõõmu. Oma pühapaigale on mõtetes hea toetuda.

Rannal istudes, silmad kinni, meenutan aega, kui ma veel väga väike tüdruk olin. Kui ma lapsena kodu mängisin ja kriimus põlvedega kuurikatustel ronisin, teadsin, et minust peab saama väikeste loomabeebide talitaja või vähemalt loomaaia direktor. Päris nii küll ei läinud, kuid minust on saanud arst kõige pisematele lastele — vastsündinutele. Minu töö ei ole kerge. See on kui meri – vahel sillerdav ja vaikne, vahel tume ja tormine. Pisikesed hinged, kes ennast meile on usaldanud, vajavad abi ja panevad meile suure vastutuse. Mõned neist on nii väikesed, et neid saab kanda peopesal. Pisikesed ei suuda oma vaeva veel sõnadesse panna. See on ülim väljakutse. Ja siis lisaks veel Tema, see kõiki valitsev isand Aeg, kes sunnib meid reageerima ja kiiresti otsuseid langetama. See meenutab mulle Camus' „Sisyphose müüti“. Tundub, et kohe-kohe murdud, ei jaksa enam. Kuid siis avad silmad ja Aeg peatub... tulevad lahendused ja enamgi veel. Äsjasündinud laps on meiega ühinenud, temast on saanud osa meist, ta võitleb visalt edasi ja võidab end elule tagasi. See on seletamatu rõõm. On aga päevi, kui väike organism väsib ja soovib lahkuda, ta annab meile mõista, et nii on talle parem. Iga lahkumine võtab meist kaasa suurema või väiksema killu, kuid jätab meile mälestuse.

minust on saanud arst kõige pisematele lastele — vastsündinutele. Minu töö ei ole kerge. See on kui meri – vahel sillerdav ja vaikne, vahel tume ja tormine. Pisikesed hinged, kes ennast meile on usaldanud, vajavad abi ja panevad meile suure vastutuse. Mõned neist on nii väikesed, et neid saab kanda peopesal.

Valgerand on koht, kuhu ma ikka ja ikka tagasi pöördun ja suveks ennast koos perega pikaks ajaks unustan. Mäletan, kui me õega rannas piraate mängisime, meres lõputult hullasime, kive korjasime ja teokarpe otsisime. Liivalossid olid ligipääsmatud, välja arvatud tõelistele printsidele, kelle hobune pidi kindlasti valge olema. Olime kuulnud, et rannast võib leida merevaiku. Nii ei saanud me sealt enne tulema, kui silmad enam ei seletanud. Päikeseloojangud olid nii ilusad, et „valus hakkas“. Päikese punastesse silmadesse võis lõputult uppuda. Valgerannas oli rahulik ja hea. Aeg otsekui peatus. Siis ei teadnud ma veel, kui armutult seesama Aeg mind tulevikus valitsema hakkab.

Astusin üle ülikooli läve julge, ausa ja siirana, sest mul oli tugev toetus oma tagalast. Sisseastumisvestlusel pandi see proovile. Oluline ei olnud see, kes ma olen ja kui kõrge on mu motivatsioon, uuriti hoopis seda, kas ma tulen metropolist või kolkast.

Kool, õppimine, klassi tagumises pingis oma inimesega elutarkuste vahetamine. Muidugi oli ka vähemtõsiseid asju. Ühised klassiekskursioonid päikesest kuumaks köetud õhuta bussis, klassiõhtud, esimesed armumised. Ja siis jälle kartulinoppimine, kui mul oli lõunaks kaasas termosega tee ja leivaviilude vahele pistetud härjasilm. Õppisin loomuliku innuga joonistasin oma tulevikku.

Astusin üle ülikooli läve julge, ausa ja siirana, sest mul oli tugev toetus oma tagalast. Sisseastumisvestlusel pandi see proovile. Oluline ei olnud see, kes ma olen ja kui kõrge on mu motivatsioon, uuriti hoopis seda, kas ma tulen metropolist või kolkast. Maatüdrukule näidati Olümpost, mille poole ma võisin küll kiigata, aga mitte ronida. Enda rõõmuks ja Olümpose jumalate kiuste suutsin ma neilt siiski tule näpata ja omandada arsti elukutse. Küllap pean selle eest tänama just toda vastuvõtuhaldjat, kes süstis minusse tõnissonilikku viha ja ei lubanud mul loobuda. Tahtejõud, sitkus ja valitud erialale pühendumine on mind toonud siia, kus ma täna olen. Mul on seljataga kakskümmend aastat arstitööd suures haiglas, kaugel kodustest radadest.

Mu haigla teevad edukaks siin töötavad inimesed, kes lahendavad nii lihtsamaid probleeme kui ka esmapilgul lootusetuid olukordi. Parimad praktikad, mille oleme suutnud ellu viia esimestena Eestis, on kinnitanud meie valitud tee õigsust. Tähtis on, et meie visioon saab kinnitust praktilises igapäevatöös, mis aitab meil sõnastada uusi sihte ja eesmärke.

                                                        ...

Vaatan eemale, sealt jookseb mulle paljajalu vastu mu seitsme-aastane tütar. Temaga koos silkab, pale tuulest naerul, koerast sõber Enzo. Lehvitan neile. Nad lehvitavad mulle vastu. Olen olemas, olemas olen...

Istun Valgerannas. Minu salajases pühapaigas, kus saan kohtuda möödunu ja tulevaga. Meenub saksa filosoofi Heideggeri tsitaat: „Nii nagu olemine, on tühjus samal ajal eimiski kui ka kõige alus.“ Jaapani kirjanduskriitik Tomio Tezuka on kommentaariks lisanud: „Meie, jaapanlaste jaoks on tühjus olemise ülim nimetus. Olemist ei ole, sest ta on olemas.“

Kuulan silmad kinni lainete sosinat, tunnen tuule puudutust ja korraga… tabab mind zen’lik tühjuse tunne... Avan silmad, tõusen, mu selg on sirge ja meel kindel, kõrvus kõlab Joel Corry ja MNEK-i „Head & Heart“. Südames on jälle rahu.

Vaatan eemale, sealt jookseb mulle paljajalu vastu mu seitsme-aastane tütar. Temaga koos silkab, pale tuulest naerul, koerast sõber Enzo. Lehvitan neile. Nad lehvitavad mulle vastu. Olen olemas, olemas olen...

Tagasi üles