Anu Põldsam: Koht – see on kohtumine ja kohalolu

Foto: Mihkel Lappmaa, foto erakogust

Minu jaoks on maailmas kaks võrreldamatult ilusat keelt – eesti ja heebrea. Viimast neist on mul olnud õnn ka õpetada. Õnn seetõttu, et võimalus õpetada tähendab alati võimalust õppida ja näha tuttavat ja tuntut uues valguses. Kui ma püüan üliõpilaste jaoks tuua piibli heebrea keele ajavorme nüüdisaegse eesti keele ruumi, on mul vahel tunne, et ma kohtun oma emakeelega esimest korda. Heebrea keeles tähistab minevikku sõna avár, mis otsetõlkes tähendab „see/ta möödus, läks mööda, läks üle“ ehk möödanikku, lõpetatud ja faktilist tegevust. Eestikeelne „minevik“ evib palju avaramat tähendusvälja. Sõnade „minevik“, „olevik“, „tulevik“ kestva tegevuse aspekt muudab aja kulgemise kõik üheks suureks olemises olekuks või olemasolevuseks.

Meie elukoht võib ju küll rahvastikuregistrisse kantud olla, kuid oma kohta elus ja taeva all ei pruugi me kunagi päriselt leida. Kohalik võib end kodukohas kohatuna tunda ja võõrsilt tulnu seal kergelt kohaneda. Paigalseis võib olla frustreeriv ja kohalolu hetkes vabastav. 

Ja ometi on kulgemise tajumiseks, liikumiseks, kas siis millegi suunas või millestki eemale, vaja asu- või lähtekohta. Ning liikumise tõlgendamisel muutuvad omakorda oluliseks vaate-, seisu- ja sihtkohad. Koht võib olla midagi argist või püha (söögikoht versus pühakoht), midagi konkreetset (nagu näiteks oksakoht) või ka midagi abstraktset ja tabamatut. Meie elukoht võib ju küll rahvastikuregistrisse kantud olla, kuid oma kohta elus ja taeva all ei pruugi me kunagi päriselt leida. Kohalik võib end kodukohas kohatuna tunda ja võõrsilt tulnu seal kergelt kohaneda. Paigalseis võib olla frustreeriv ja kohalolu hetkes vabastav. 

Kui juba heebrea keelest juttu tuli, siis olgu mainitud, et heebreakeelne sõna „koha“ jaoks on maqóm, mis omakorda tuleneb tegusõnajuurest qum, mis tähendab „tõusma“. Judaismis kasutatakse väljendit maqóm ka eufemismina omnipresentse Jumala kohta. Kõikjal ja kõiges lakkamatult kohaloleva Jumala kaudu saab nii ka koht Kohaks ehk kõikjalolemiseks. 

Koha horisontaalne ja vertikaalne mõõde kajastub ka inimlikul tasandil – kohad paigutuvad meie elus korraga nii sünkroonselt kui ka diakroonselt, hõlmates nii meie isiklikku geograafiat kui ka biograafiat, meie ärkvelolekut ja unenägusid. Liikudes ühest kohast teise, ühest eluetapist teise, jääb teele ohtralt paiku, millest me justkui läbi libiseme, kuid mida läbimata me sihtkohta ei jõuaks. Minu jaoks on üheks selliseks oluliseks vahepeatuseks (aga mitte vahekohaks või tühimikuks) Audru, ja seda mitte niivõrd aleviku või vallakeskuse kuivõrd mõttelise ruumina, mis lahutab mu koduküla Ahastet sellest linnulennult viieteistkümne kilomeetri kaugusele jäävast Valgerannast. Mõnes mõttes võiksin võrrelda end nende sadade lindudega, kelle jaoks ligi 2000 hektari suurune Audru polder on igal aastal läbirändeaegseks puhkepaigaks. Edelaranniku lauge maastik ja avar silmapiir on nii neile kui ka mulle ühtaegu nii lähte- kui ka sihtkohaks, millel on ainuomane lõhn, maitse ja viis, kuidas valgus seal murdub ning peegeldub.

Eesti kohanimeraamat ütleb, et nimetus Audru võib tulla nimekujust Autero, mis võib olla omakorda seotud soome sõnaga autere „põuavine“. Minu jaoks seostub see vine omakorda sõnaga hämu ja sealt edasi hämaruse kui õhtuvine, pooltoonide ja hajuvate piirjoontega, 1680. aastal valminud Audru kiriku altariruumi hämaruse ja Eesti ainsa kirikaias asuva arboreetumi puude võradest kumava valgusega. Aga ka küünlavalgusega, mis jõuluajal voolab kiriku uste vahelt välja surnuaeda ja toob elavad ning sealpoolsusesse suundunud ajatusejõe äärde kokku.

 Me saame alati mõtiskleda, mida ma saaksin teha Teise jaoks, teise inimese ja keskkonna jaoks kohas ja kohtumises, kus ma hetkel olen, ükskõik, kus ma siis parasjagu viibin – olgu Audrus, Tartus, Berliinis või Jeruusalemmas.

Audrul, nagu kõikidel teistelgi paikadel, on aga veel üks mõõde. See on koht kohtumise tähenduses. Koht kui ruum ja hetk kohtumiseks (olgu siis unes või ilmsi) iseendaga ning esmajoones end ümbritseva ehk Teisega, olgu selleks Teiseks siis kaasinimene, ümbritsev keskkond või jumalikkus. Ka siis, kui see kohtumine on pidev ja regulaarne, ka siis, kui me oleme kohalikud, võiks see koos kohalolemine säilitada oma uudsuse ja vastastikkuse uuenemise ning transformeerimise väe. Kohtumine Teisega nõuab meilt enesereflektsiooni ja võimaldab meil endas toimuvat ikka uuesti mõtestada – teist tundma õppida tähendab talle samaaegselt ennast tutvustada. Sellise kohtumise olemusest, mille keskmes on siin ja praegu aset leidev vahetu vastastikune suhtluskoht, kus Mina saab Sinaga kohtudes Minaks saada, on väga tabavalt kõnelenud Martin Buber (1878–1965) oma teoses „Mina ja Sina“ (eesti keeles ilmunud 2013). Buberist mõjutatud Emmanuel Lévinas läheb veelgi kaugemale. Ta rajab oma eetikateooria vastutusele Teise ees, Näo ees, millesse vaatamine kohustab mind nii enda kui minu enese ees, sest ei saa olla kohtumist Teisega, kui pole olemas Ennast, mind ennast, kes saab teist kohata või ära oodata. 

Koht kui kohtumine eeldab kohalolu ja parimal juhul ka võimaldab seda. Läbi kohtumise Teisega olemegi kogu aeg kohal, oleme ise ja saame endaks. Teist armastades võtame endale ka vastutuse teise eest. Ja selleks ei ole vaja jõuluaega ega uue aasta lubadusi. Me saame alati mõtiskleda, mida ma saaksin teha Teise jaoks, teise inimese ja keskkonna jaoks kohas ja kohtumises, kus ma hetkel olen, ükskõik, kus ma siis parasjagu viibin – olgu Audrus, Tartus, Berliinis või Jeruusalemmas.