Raivo Tafenau: Rebasefarmi vundament

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Kaupo Kikas

Raivo Tafenau ütleb, et kuivõrd tema viimasel plaadil mängib trumme tema poeg, siis võib seda helikandjat pidada ka tema elulooraamatuks.

Kõigepealt üks aus ülestunnistus. Mul on elus vedanud. Vedanud just sellepärast, et pea igal kevadel, kui tsikli garaažist välja ajan, teen esimese reisi lapsepõlvekoju. Ma lõpetan oma sõidu tiiruga ümber Audru rebasefarmi hülgebasseini ja keeran siis suuna Tallinna poole tagasi. Mul tõesti vedas, et sain just seal oma esimesed triibulised, sõitsin esimest korda motikaga, sõrmitsesin esimest korda akordioni, kogesin esimest armastust ja palju muudki. Arvan, et muusikuks saamine ei tähenda ainult lõputut harjutamist ja igavaid solfedžotunde, vaid kätkeb endas erinevaid seiku ja seiklusi, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, kurbust ja rõõmu, valu ja kannatust. Audrus juhtus minuga see, mida meie presidendiproua arvates ei saanud nõukaajal juhtuda: õnnelik lapsepõlv. Korralikust lastetoast ja sotsiaalsest keskkonnast algab kõik, olgugi et elamine kümnete tuhandete karusloomade kõrval polnud just kõige meeldivam.Lapsepõlv Audrus, isa ostetud akordion ja minus muusikalist potentsiaali näinud lauluõpetaja Aili Tamme ning akordioniõpetaja Reet Nurming on andnud mulle korralikult konstrueeritud vundamendi, kuhu olen kogu elu üritanud midagi peale ehitada. Protsess on osutunud keeruliseks, sest ehitusmaterjalideks on elu pakkunud näiteks Nõukogude armeed, kaks aastat tuuritamist mööda Venemaa avarusi koos Anne Veskiga, kuus aastat leiba laevamuusikuna, mitmeid aastaid ööklubide kontserte, mis lõppesid kell kolm öösel, kümneid vastutusrikkaid stuudiosessioone, mitmeid rahvusvahelisi koosseise, vastutust, organiseerimist, palju reisimist, kümne sooloalbumi väljaandmist jne. Uskumatu küll, aga sellise elutempo juures suutis minu abikaasa Signe hoida meie pere koos ja õnnelikuna.

Tänapäeva noortel on lihtsam, aga neil pole jällegi võtta meie kogemusi, sest nemad ei pea pilli ostmiseks sõitma öösel kuhugi Stavropoli äärelinna, kui taksojuhiks on mingi kuldhammastega tegelinski.

Meil, tolleaegsetel õhinapõhistel muusikutel, polnud võimalust ennast korralikult harida, mistõttu kõik oskused omandati iseõppimise teel ja märkimisväärselt hiljem kui praegu. Käis meeletu tuhnimine sõprade plaadiriiulites, igasuguste õpikute otsimine ja käsitsi ümber kirjutamine, makilintide pealt lugude transkribeerimine jne. Tänapäeva noortel on lihtsam, aga neil pole jällegi võtta meie kogemusi, sest nemad ei pea pilli ostmiseks sõitma öösel kuhugi Stavropoli äärelinna, kui taksojuhiks on mingi kuldhammastega tegelinski. Neile ei helista sõber vaimustunult: "Kuule sain uue Dave Sanborni vinüüli, kas tahad kuulata?" Öeldakse, et muusika on muutunud sama kättesaadavaks ja odavaks kui kraanivesi. Samal ajal tiheneb konkurents, noorte areng on meeletu. Infotulv ja õppematerjalid on kättesaadavad paari klikiga. Need, kes suudavad selle infoga midagi peale hakata, saavad ruttu meistriteks ning otsivad ükskõik milliste vahenditega ükskõik millist väljundit oma loomingule.

Oleme tihti arutanud sõpradest muusikutega, et veel kakskümmend aastat tagasi ei kujutanud keegi ette, et peab hakkama konkureerima festivalil tasuta mängimiseks. Tänaseks on see reaalsus. Meil Eestis toimub vähemalt üks festival, kus promootorid ja korraldajad kasutavad muusikute abitut olukorda jõhkralt ära. Loomulikult ei maksa nad ei nende esinemistasusid, stuudio- ega transpordikulusid. Pean seda olukorda reaalia ja humanitaaria vaheliseks konfliktiks, millele viitas juba Oscar Wilde oma „Dorian Gray portree“ eessõnas: "Inimest võib kasuliku asja tegemises vabandada, kuni ta seda ise ei imetle. Ainukeseks vabanduseks kasutu asja tegemises on, et teda piiramatult imetletakse. Kõik kunst on täiesti kasutu."

Vahetult enne esimest totaalset lockdown’i salvestasime Eesti Raadios minu autoriplaadi põhjad koos Jazz Bandi ja Tallinna Kammerorkestriga. Veel tohtisid kakskümmend kuus inimest ninapidi koos stuudios istuda ja musitseerida. Loomulikult tuli pikk paus vahele, aga tänu erinevate organisatsioonide ja oma suurepäraste sõprade toele ilmub plaat detsembri alguses, teise laine harjal.

2020. aasta on väga eriline aasta. See oli raske väga paljudele, eriti aga vabakutselistele muusikutele, kelle hulka kuulun ka ise. "Kasutu" ja "imetlus" omandavad sel aastal väga tõepärase tähenduse. Kui on saalid tühjad, siis pole ka muusikutel mõtet lavale minna. Näitusesaale ega teatreid pole mõtet samal põhjusel lahti hoida. Huvitav, kas Oscar Wilde oli prohvet? 

Jällegi pean tunnistama, et mul on vedanud. Minu ümber on tekkinud suurepärased muusikud, kellega on tore aeg-ajalt "lendu tõusta" ja niisama maailmaasjadest rääkida. Nišimuusikuna olen õnnelik, et on tekkinud publik, kes saab minu jazzikeelest aru. Vahetult enne esimest totaalset lockdown’i salvestasime Eesti Raadios minu autoriplaadi põhjad koos Jazz Bandi ja Tallinna Kammerorkestriga. Veel tohtisid kakskümmend kuus inimest ninapidi koos stuudios istuda ja musitseerida. Loomulikult tuli pikk paus vahele, aga tänu erinevate organisatsioonide ja oma suurepäraste sõprade toele ilmub plaat detsembri alguses, teise laine harjal. Minu vanuses kirjutatakse juba elulooraamatuid, üritan seda mitte teha, aga ilmuval plaadil on minul ja kahekümne kuuel muusikul teile siiski üks lugu rääkida. Tugevale vundamendile rajatud struktuur hakkab mingisugust kuju võtma. Kuna sellel helikandjal mängib trumme minu poeg Ramuel Tafenau (tema autoriplaat ilmus esimese laine harjal), siis võiks seda plaati käsitleda kui minu tagasihoidlikku elulooraamatut.