Helgi Roots: Audru pühakodade lugu

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

13. sajandil algas Saksa ordu tõsisem sissetung Läänemere-äärsetesse maadesse. Allutatud Eesti alad said üldnimeks Maritima, see piirkond hõlmas ka osa Audru ümbrusest. Üheks suuremaks ja rikkamaks Audru külaks oli mereäärne Suorbe ehk Sarvi küla, millest sai hiljem nime Sarvi kihelkond. Arvatavasti 1216. aastal ehitati külasse kabel, mis oli siinmail esimene pühakoda. See nimetati samanimelise pühaku auks Martinuse kabeliks. Varem oli samal kohal olnud maarahva püha hiis ebajumal Mardusele. Hiis oli armastatud pühapaik, kus käidi palvetamas ja ohvriande toomas, siin sai suhelda ka lahkunud esivanemate hingedega. Martinuse ja Marduse nimede sarnasusega püüti ilmselt leevendada üleminekut ühest usust teise. Kabeli ehitamise käigus hiis hävitati, kuid matmispaik jäi alles. Tuulte ja tormide tõttu haudadest välja uhutud luudel-kontidel arvati olevat tervendav mõju, selleks tuli vaid luutükike haigele kohale asetada.

1617. aastal Rootsi-Poola sõja käigus Martinuse kabel purustati. Teatakse, et seda tehti kahuritulega merelt lausa pühapäeva hommikul, mil rahvas oli kabelis jumalateenistusel. Hukkunute matmiseks olevat kaevatud pikk kraav. Varemeid võis näha veel 19. sajandil naabruses oleva Kiviränga talu põldudel. Audru kiriku 250. aastapäeval püstitati kabeli asukohale kõrge kivirist, et mässaval merel olevatele meremeestele julgust ning lohutust pakkuda.

17. sajandi alguses kuulus Pärnu krahvkond koos Audru mõisaga Rootsi kindral krahv Franz Bernhard Thurnile. Peale krahvi surma hakkas krahvkonda valitsema tema abikaasa Magdalena, kes oli väga religioosne. 1636. aastal laskis ta oma mehe mälestuseks Audrusse kiriku ehitada, mis oli ühtlasi ka esimene luteriusu kirik Baltimaades. Sisseõnnistamisel sai see nimeks Audru Püha Risti kirik. Pärast Magdalena surma omandas Pärnu krahvkonna Rootsi riigi varaminister Magnus de la Gardie, keda teati kui energilist kirikute ehitajat. Aastatel 1677–1680 ehitati tema eestvedamisel Audru vana puukiriku asemele esinduslik kivikirik, mis on säilinud tänaseni. 

Mõisate ajastu viimased 100 aastat oli Audru mõisa omanikuks perekond Pilar von Pilchau. Selle perekonna kolmel põlvkonnal on olnud märkimisväärseid teeneid kiriku sisustamisel ja hoidmisel. Kirikule kingiti altarimaal, orel ja hõbedased altarinõud. Lasti ehitada pingid ja palju muud. Mõisa viimane omanik Adolf Konstantin Jakob Pilar von Pilchau pidas kirikus vöörmündri ametit üle 35 aasta.

18. sajandi alguseni maeti tähtsamaid inimesi kirikute altaripõrandate all olevatesse katakombidesse, kuni keisrinna Katarina II selle keelustas. 1710. aastal maeti viimasena Audru kiriku põranda alla pastor Friedrich Döpner, kes oli surnud katku. 1873. aastal laskis tollane mõisaomanik rajada kiriku lähedale kalmistu, varem maeti lahkunuid ka kirikuaeda. 

Viimane sõjaeelne pastor Audrus oli eesti soost Alfred Oebius, kellel on suuri teeneid Audru kiriku-, kultuuri- ja hariduselus. Oma põhitöö kõrval pidas ta ka kooliõpetaja ametit ja oli paljude kohalike seltside kuraator. Oebiuse eestvedamisel hakkas 1913. aastal ilmuma kohalik ajaleht „Kodused Hääled“, sama nime kannab ka praegune Audru osavalla ajaleht.

Audru kirikuaeda on püstitatud mälestuskivi Raimond Prentselile. Tema oli mees, kes nõukogude ajal kirikut jõudumööda hooldas. Ta rajas kiriku lähiümbrusesse arboreetumi, kus võib tutvuda ka haruldaste võõramaiste puu- ja põõsaliikidega. 

Tänaseks on kirik saanud 384 aastat vanaks, see on Audru vanim ja väärikaim ehitis, mis pakub ränduritele nostalgilist vaatepilti külast kirikuga ehk kirikukülast. Kaasaegsel tagasihoidlikul moel jätkab kirik oma tegevust, iga pühapäeva hommikul kaiguvad üle valla pidulikud kellalöögid, mis kutsuvad inimesi hetkeks seisatama ja mõtisklema.