Mart Kuuskmann: Mõtteid õpetamisest

Foto: Mihkel Lappmaa, foto erakogust

Mart Kuuskmann kirjutab, et laagriplatsil tähistaeva all omandatud astronoomiateadmised on rohkem väärt kui need, mis omandatakse klassiruumis.

Üle-eelmisel aastal lahkunud suur füüsikateoreetik ja kosmoloog Stephen Hawking on oma raamatus „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ öelnud, et inimmõistus on imetabane asi. Ta väidab, et taeva suurejoonelisust ja aine põhikomponentide keerukust hoomata üritav mõistus vajab oma täieliku potentsiaali saavutamiseks sädet. Uudishimu ja imetluse sädet. Tihti pärineb selline säde õpetajalt.

Õpilaste huvi ja küsimused füüsika kohta rikastavad ja on õpetajale aine selgitamisel abiks. Sageli räägitakse headest ja halbadest õpilastest. Ma jätaksin selle eristuse kõrvale, sest meid rikastavad kõik õpilased. Õpilane oma oleku ja seniste teadmistega ongi see, kes tekitab sädeme ja näitab õpetajale teed, kuidas teadmisi kõige paremini edasi anda ja selgitada.

Ma olin aastakümneid Audru kooli füüsikaõpetaja ja võin tema mõtet täiendada: säde õpilase ja õpetaja vahel on vastastikune. Õpetajale annab innustust õpilase uudishimu ja teadmishuvi. Siin jõuame välja õpilaste vanemateni, õpilaste juurteni. Kodu annab õpilastele huvi ümbritseva vastu ja tahte seda mõista. Pean esmatähtsaks hinge haritust, mitte ainult haridust, mille tõendiks on tühipaljas paber. Haritust annavad õpilastele nende kodud oma hoiakuga ja ümbritsevate inimestega.

Õpilaste huvi ja küsimused füüsika kohta rikastavad ja on õpetajale aine selgitamisel abiks. Sageli räägitakse headest ja halbadest õpilastest. Ma jätaksin selle eristuse kõrvale, sest meid rikastavad kõik õpilased. Õpilane oma oleku ja seniste teadmistega ongi see, kes tekitab sädeme ja näitab õpetajale teed, kuidas teadmisi kõige paremini edasi anda ja selgitada. Viimasel Audru kooli vilistlaste päeval tänasin oma endisi õpilasi kui meie ÕPETAJAID! Nemad andsid mulle suuna ja arusaama, kuidas selgitada keerukaid füüsika- ja elumõisteid. Pean Audrut oma endiste õpilaste ja kogukonnaga pühaks paigaks, mis on aidanud mul areneda. Mul on rõõm õpilastest, kes on elus palju saavutanud ja viivad nüüd omandatud teadmisi edasi, rikastades neid oma uute arusaamadega.

Õpilased olid vahetud ja ei tundnud koolitunni pinget. Seal tuli palju küsimusi loodusnähtuste kohta ja paljudele nähtustele pöörasin ise tähelepanu. Südaöisel laagriplatsil tähistaeva all jagatud astronoomiaalased teadmised on rohkem väärt kui need, mis omandatakse klassiruumis.

Koolipsühholoogia professor Eve Kikas on öelnud oma uurimuses „Laste mõtlemine“, et koolis hakatakse omandama teaduslikke (kogemusteväliseid) teadmisi ning seal hakkab arenema teadusmõisteline mõtlemine. See on pikk ja vaevanõudev protsess, mille jooksul lisanduvad õpilaste tavamõistelistele selgitustele sünteetilised mõisted ja käsitused. Kui me õpetame uut teooriat, siis võtame seejuures arvesse laste seletusi nii igapäevaste ilmastikunähtuste (pilvede ja vihma) kui ka vikerkaare kohta, mis on erakordne ja oma atraktiivsuses tähelepanu köitev objekt.

Kuidas teadusmõistelist mõtlemist arendada? Kas ainult koolitunnis? Klassijuhatajana korraldasin ma palju jalgsi- ja jalgrattamatku Eestimaa eri paikadesse. Need rikastasid ja täiendasid sadu koolitunde. Õpilased olid vahetud ja ei tundnud koolitunni pinget. Seal tuli palju küsimusi loodusnähtuste kohta ja paljudele nähtustele pöörasin ise tähelepanu. Südaöisel laagriplatsil tähistaeva all jagatud astronoomiaalased teadmised on rohkem väärt kui need, mis omandatakse klassiruumis. Hiljem oli tundides hoopis mõnusam seletada füüsikalisi nähtusi ja mõisteid, mida olime varem looduses näinud ja tunnetanud. 

Füüsika kui loodusteadus ümbritseb meid oma nähtustega kõikjal — vast rohkem kui ükski teine aine, mida me koolis õpime. Ma pean seetõttu väga tähtsaks, et füüsikaseaduste selgitamisele eelneks loodusnähtuste vaatlus ja analüüs. Praktiliste kogemuste ja tunnetatud nähtuste abil saab ka „igav“ füüsikateooria selgemaks ning õpilaste huvi selle aine vastu kasvab.

Asjakohase näitena meenub mulle siinkohal teoreetilise füüsika eksam kõrgkoolis. Sain pileti Carnot` ringprotsessi kohta. Panin kirja meeletud valemite jadad ja graafikud. Kui olin oma vastamise lõpetanud, küsis õppejõud, et kuidas see ringprotess tööle hakkab? Pabinas seletasin selle osa veelkord üle. Õppejõud kordas uuesti küsimust, et kuidas see protsess tööle hakkab? Olin juba segaduses ja arvasin, et eksam ebaõnnestus. Seejärel ütles õppejõud muigel suul, et külmutuskapi juhe tuleb elektrivõrku ühendada. Sain küll eksami eest kõrgeima hinde, aga meelde jäi sellest see, et enamus teoreetilisi selgitusi tuleb seostada praktikaga. Seda kogemust olen järginud pea kogu õpetajana töötamise aja.

Füüsika on väga mitmekülgne valdkond. Kuigi ma pean tähtsaks ka teisi aineid ja eluvaldkondi — kunsti, muusikat, humanitaaraineid, meditsiini jne —, on füüsika neist kõigist minu arvates kõige mitmekesisem. Sellele tõdemusele on andnud selgituse astrofüüsikust akadeemik Ene Ergma. Ühes loengus tõi ta näite sellest, kuidas füüsikud peavad tundma ja mõistma kõiki eluvaldkondi ja alasid. Ta tõi näite, et kirjanikke, luuletajaid, muusikuid, filosoofe, kunstnikke on kõige rohkem füüsikute hulgas. See on nii, sest kõik eelnimetatud alad toetuvad lõpuks füüsikale, mis annab neile teoreetilise selgituse ja võimaldab meil neid mõista.

Teadusmaailm areneb meeletu kiirusega. Praktilisse kasutusse on tulnud seadmed, millest 50—60 aastat tagasi ei osanud isegi unistada, näiteks nutitelefon. Ilma selleta on raske tänapäeval hakkama saada. Vastav tehnoloogia rajaneb aga teoorial, mis oli välja töötatud juba eelmise sajandi keskel. Ka praegu loovad noored teoreetikud tulevikku, mida me veel täielikult endale ette ei kujuta. Stephen Hawking on öelnud, et ta ei propageeri arusaama, et kõik noored peaksid teadlaseks saama, sest maailm vajab erinevate oskustega inimesi. Ent ta toetab suhtumist, et kõik noored peaksid teaduslike teemadega tuttavad olema. Ta on öelnud, et tulekul on veel nii palju ja ta loodab, et see väljavaade mõjub praegustele koolilastele innustatavalt.

Meie aga oleme need, kes peavad hea seisma selle eest, et järgmisel põlvkonnal oleks peale võimaluse ka soov juba väikesest peast teadusele pühenduda, et neil oleks tulevikus võimalus maailm kogu inimkonna jaoks paremaks paigaks muuta!