Toomas Paul: #2 Kolm õpilast

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Saate vundamendiks olid poola filosoofi Leszek Kołakowski esseed. Saatejuht luges keskustelu käivitamiseks mõned katkendid tema raamatust “Revolutsioon kui ilus haigus“ (e.k 2014, tõlkinud Hendrik Lindepuu) sisalduvast kirjutisest “Kuidas olla konservatiiv-liberaalne sotsialist? Katekismus” (lk 150-153): “Me mõtleme nagu konservatiivid, kui arvame...”, “Me mõtleme nagu liberaalid, kui arvame...” ja “Me mõtleme nagu sotsialistid, kui arvame...”

Pedagoog ja poliitik Toomas Jürgenstein illustreeris neid kolme inimrühma oma kolme õpilase abil, kes vastasid Kołakowski visandatud inimtüüpidele ning leidis, et oleks huvitav jälgida, mis nendest hiljem elus saab. Õhku jäi küsimus, kuivõrd maailmavaade sõltub vanusest. Saatejuht tõstatas küsimuse, milline võiks olla konservatiivsete, liberaalsete ja sotsialistlike sümpaatiate suhe isikuomaduste suure viisiku mudeliga. Ma olin kaasasündinud omaduste determineeriva rolli suhtes skeptiline, sest mingil määral mõjutab meid ka keskkond. Jäädi kahtlevale seisukohale, sest tulemus sõltub kasutatavatest definitsioonidest. Toomas Jürgenstein tuletas meelde Lessingi mõistulugu kolmest sõrmusest, mida kõik kolm meest olid lugenud, aga ei mäletanud enam päris täpselt.

Vestlusring oli kallutatult konservatiivne, osalised nõustusid, et on hulganisti hädasid, mis võivad eksisteerida üksteise kõrval ning mille käes me võime järelikult üheaegselt vaevelda, kuid on arvukalt hüvesid, mis üksteist välistavad või piiravad, ning mida me seepärast ei saa kunagi samaaegselt täies ulatuses nautida. Täiesti mõeldav on ühiskond, kus ei ole üldse ei vabadust ega võrdsust, kuid võimatu on niisugune ühiskond, kus üheaegselt valitseksid nii täielik vabadus kui ka täielik võrdsus.

Saate teise poole arutluste sisuks oli Kołakowski raamatu “Naeruvääristatud Jeesus: Kaksteist esseed” (e.k 2017, tõlkinud H. Lindepuu) kirjutis “Amatöörlik jutlus kristlikest väärtustest” (lk 260—271). Saatejuht tsiteeris alustuseks Kołakowski väidet, et põhiseadusesse raiutud “kristlikud väärtused” ei ole head põhimõtteliselt. Kołakowski arvates ei kuulu see üldse usu keelde, pigem sotsioloogia või siis eetikateooria sõnavarasse. Ei apostel Paulus ega Püha Augustinus ei kuulutanud, et räägivad “kristlikest väärtustest”. See sõnapaar asetab meid kõrvalseisja positsiooni. Neid, kes tahavad põhiseaduses mainida “kristlikke väärtusi”, võib kahtlustada soovis teha kristlusest ideoloogia, mida aga kristlus kohe kindlasti ei ole. Ma olen Kołakowskiga sama meelt. “Amatöörlik jutlus“ on kirjutatud 1996. aastal, kui Poola püüdis vabaneda sotsialistlikust taagast ja kippus kristlust jõuliselt juriidiliselt kehtestama. Kołakowski rõhutab, et kui põhiseaduses oleks kirjas “kristlikud väärtused”, siis see mitte ei muudaks ilmalikke institutsioone kristlikemaks, vaid vastupidi, see ilmalikustaks kristlust. Ta ei usu, et kristlust tabab kaotus. See saab päästetud, ja päästmise taga on pühakud, mitte bürokraadid, head inimesed, mitte vihkajad.