Üks pääsuke ei too veel kevadet

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Intervjuu Audru koduloomuuseumi direktrissi Helgi Rootsiga, kes on koos Sirje Suureväljaga kirjutanud raamatu „Audru aastad“.

                                                   Elektri tulek

Ma kasvasin üles Põltsamaa lähedal väikeses Kamari külakeses. Sood ja rabad tegid meie küla ümber kaare, viimase talu juures lõppesid kõik teed. Mulle tundus, et mu ilusa kodukülaga lõppes maailm ära. Ma olin väga üllatunud, kui kord teada sain, et see ei ole nii.

Kamaris oli väga tugev kuueklassiline algkool. Hoolimata sellest, et koolis oli ainult 32 õpilast, oli sellel oma keelpilliansambel ja näitering. Vanemad käisid laulukooris. Küla oli võrdlemisi kultuurilembeline ja kahtlemata mõjutas see meid lastena. Algklassiõpetaja hakkas meiega kohe tegema rahvatantsu, minu tantsuhuvi saigi alguse Kamari koolist. Mul on sellest pildid, õpetaja ise ei olnud musikaalne, küla pealt tuli pillimees ja siis me tantsisimegi esimest korda muusika saatel.

Kui külla elekter tuli, olin ma juba ülikooli lõpetanud ja töötasin Käru keskkoolis. Vanaema helistas ja ütles, et meil on nüüd elekter. Ma mäletan oma noorusest seda, et riideid triigiti pressrauaga. Seda ei saanud teha iga päev, sest süte saamiseks pidi ahjus ikka kõva tuli olema. Kui ma viis aastat Tartus ülikoolis olin, siis seal oli mul muidugi elektritriikraud. Sellega on aga nii, et kui me pausi teeme, paneme triikraua selle kanna peale seisma. Kärus, kus ma peale ülikooli töötasin, ei olnud ka alguses elektrit ja ma triikisin sütega. Tartu harjumus oli mul siis juba sees, aga kui pressraua puhul sama võtet kasutada, kukuvad söed sealt välja. Küll ma põletasin seal riideid! See ei olnud aga mingi probleem, see ei häirinud. Ma kujutan ette, et praegu mõni mõtleks: inimõiguste rikkumine!

Kui külla elekter tuli, olin ma juba ülikooli lõpetanud ja töötasin Käru keskkoolis. Vanaema helistas ja ütles, et meil on nüüd elekter. Ma mäletan oma noorusest seda, et riideid triigiti pressrauaga. Seda ei saanud teha iga päev, sest süte saamiseks pidi ahjus ikka kõva tuli olema.

Vot seoses elektriga.

                                                  ...

Viiendal kursusel jagunesime väikestesse erialagruppidesse, kes läks ajakirjandusse, kes kuhu. Mina läksin folkloori õppima. Ma olin tantsinud viis aastat ülikooli rahvatantsuansamblis ja läksin seda rada edasi. Käisime Missos rahvaluulet kogumas. Mul on sealt meelde jäänud, et poes oli müügil ainult lehmakeeksi. Me sõimegi seal peamiselt lehmakeeksi ja maasikaid, sest muud ei olnud võtta. Üks mamma ütles lõpuks, et mis te lapsed siin seda paljast leiba sööte, tulge ma annan teile piima, mul tuli just lehm lüpsma.

                                                 Eesti aeg

Esimesest viiest eluaastast on mul meelest lastemängud. Meil ei olnud mänguasju, aga meil oli neljaliikmeline üheealiste laste kamp. Meil olid omad mängud. Majapidamises lähevad ikka vahel nõud katki, kevadeti oligi meie esimeseks tööks kõik need killud kuskilt põõsaste alt üles otsida, puhtaks pesta ja ritta sättida. Lõpuks kamandas ema meid tuppa: „Tulge õuest ära, teil on ninad juba sinised peas!“ Peale selle mängisime veel poodi. Lillelehed olid kõik kallid kangad. Tädil oli üks ilus moon, selle lehed olid nii kallid, et nende eest tuli välja käia vähemalt kümme lepalehte. Nii oli meil palju tegevust.

Lisaks olid meil veel koduloomad. Magasime koos talledega, koertest ja kassidest ma parem ei räägigi. Need olid nii tavalised. Ma tunnen tänapäeva lastele kaasa, et nende elu on nii ühekülgne ja kuri. Need multifilmitegelased on nii jube kurjade nägudega. Ma vahel vaatan neid. Seal on palju laskmist ja niisugust kurja sõda. Eks igaüks räägib oma ajastust.

Esimesest viiest eluaastast on mul meelest lastemängud. Meil ei olnud mänguasju, aga meil oli neljaliikmeline üheealiste laste kamp. Meil olid omad mängud.

Külakogukond oli väga ühtne. Sünnipäevad, pulmad, rääkimata matustest — kõik olid koos. Ma mäletan, et kui kellelgi sündis laps, siis tüdrukule viidi valge rätiku sees munakook, aga poisile kringel. Lilled võeti koduaiast.

Me tegime siin Pärnu muuseumiga koostööd. Nad tahtsid teada midagi vanadest pulmakommetest. Minu ülikooli diplomitöö oli aga just eesti pulmadest. Nad olid väga tänulikud, sest meie ajal ei olnud internetti, raamatuid oli samuti väga valikuliselt. Seetõttu pidime istuma tundide kaupa Tartu kirjandusmuuseumis ja otsima materjali, mille kirjutasime väikestele sedelitele. Mul on iga lause all sedel, mis näitab ära selle allikad. Mulle öeldi, et sellist materjali on tänapäeval raske leida, kui sa ise ei viitsi seal istuda.

                                                 Vene aeg

Kõige rohkem mäletan ma seda, et venelasi kardeti paaniliselt. Propaganda oli nii suur. Nagu ma juba ütlesin, meie külas elektrit ei olnud, polnud ka ühtegi autot. Inimesed liikusid jalgsi. Kust informatsioon üldse meieni jõudis? Külarahvas kuulis kuskilt midagi, kes mida. Põltsamaale oli seitse kilomeetrit, see oli lähim keskus.

Mul oli hästi nutikas onu, kes vedas ühe teise poisiga üles toa peale traadi ja mingid klapid olid neil ka. Nad said kätte Ameerika Hääle. Ise olid noored maapoisid, kellel polnud mingeid tehnikaraamatuid. See on minu jaoks uskumatu. Nad kuulasid seda raginat ja kädinat — eks nad sealt siis üht-teist kuulsid, kuid see oli ju ka suunatud kõne. Nii see informatsioon meil siis seal levis.

Minu esimene kogemus ongi selline, et keegi tuli suure jooksuga Põltsamaalt ja ütles, et venelased on minu kodukohast kolme kilomeetri kaugusel. Ema keetis parajasti mune, ta surus mõned neist mulle põlletaskusse, võttis meid õega kaenlasse ja viis lepikusse. Ema pani meile vatiteki peale ja õpetas, et kui venelased tulevad, siis öelge: „Mama doma“.

Siis nad tulidki. Midagi hirmsat ei juhtunud, sest minu vanaisa oskas vene keelt ja see päästis terve meie küla väga paljudest halbadest asjadest. Ega ma sellest ajast peale rahva suure hirmu väga palju ei mäletagi.

                                                 Saksa aeg

Inimesed kartsid ka sakslasi, aga mitte nii palju kui venelasi. Minu tädil oli hästi suur lilleaed. Külarahvas otsustas, et kui Saksa väeüksused tulevad, siis me võtame neid seal minu tädi juures vastu ja lapsed viivad neile lilli. Kõigil meil olid lilled käes, mina olin hästi väikest kasvu. Ma olin kolmanda klassini oma koolis kõige väiksem. Mul olid lilled käes ja üks kena noor saksa sõdur tuli ja võttis mu koos lilledega sülle. Ta kallistas mind ja mul oli selline tunne, et nüüd ta ei lasegi mind enam lahti. Vaatasin veel ema poole. See sõdur ütles pärast, et tal jäi koju samasugune tüdruk. Mul on see nii meeles.

Lapsed käisid koolis edasi vastavalt sellele, kuidas rinne liikus. Ühel aastal sai õppetööd alustada alles oktoobris, teisel aastal lõppes see aga juba märtsis. Vaatamata sellistele pausidele õppetöö siiski edenes ja Põltsamaa keskkooli 7. klassi lõpetasin ikkagi kiituskirjaga.

Ehmatamist oli palju. Keegi meist ei olnud varem autot näinud. Järsku tuli üle rabade veoautode kolonn. Ma joonistasin selle oma esimese klassi vihikusse. See on mul siiani alles. Vihikus on pilt „Minu kodu“, kus lapsed mängivad, sinimustvalge lehvib. Vihiku lõpus on samuti pilt „Minu kodu“, kuid sellel pildil on juba kahurid ja masinad ning punalippudega sõdurid. Mul on see väga selgesti meeles.

Siis algas igasuguste puudustega elu, midagi ei olnud enam saada. Meil oli aga talu, mis meid sellest ajast üle aitas. Kõige suurem puudus oli suhkrust. Ainuke magus asi oli suhkrupeedist keedetud siirup. Tallinnast tulid uhkete kübaratega peenelt riides prouad, kes olid elu rataste vahele jäänud. Osad olid kaotanud pommitamistes oma majad, teistel olid mehed sõjaväkke võetud, kellel kuidas. Nad olid linlikult riides ja neid nimetati spekulantideks. Ma mäletan, et meie rahvas ootas kõige rohkem maitseaineid, neid ei olnud kuskilt saada. Spekulandid müüsid siis maitseaineid ja oma iluasju, neid aga eriti ei ostetud. Ma mõtlen siiani, et need vaesed linnainimesed said küll kõvasti kannatada. 

Meie tallu hakkas tulema massiliselt sugulasi Tartust ja Tallinnast. Vanaema ei saanud muud, kui käsi kokku lüüa: „Teid pole ei tea mis ajast näinud!“ Kõik nad elasid selle aja tänu talule üle. Vanaema oli ikka ääretult hea inimene. Meilt käis rinne viis korda üle. Kui ma oma raamatut kirjutasin, siis nägin, et oli selline kolmnurk Põltsamaa—Jõgeva—Türi. Seal käis võim pidevalt käest kätte. Ääremaadel võis asi olla rahulikum, aga ma elasin just siin ja rinne muudkui tuli ja läks. Kool algas vastavalt sellele, kuidas rinne liikus. Mul on 25. märtsil sünnipäev ja laps ikka ootab sünnipäeva. Õpetaja ütles aga, et homme on rinne nii lähedal, et me peame evakueeruma. Ma mõtlesin: „Mida, minu sünnipäeval!“

Vanaisa peitis lihatünni kesapõllule ja külvas sinna talirukki peale. Kui rinne uuesti peale tuli — seekord olid need vist venelased —, siis sõitsid nad sellest põllust üle. Vanaisa käis vaatamas, et kas lauad paistavad, aga kui see asi mööda läks, oli tünn ikka ilusti maa sees, liha oli alles. Meil polnud midagi muud kui nämm-nämm.

Mu ema jäi kahe rinde vahele, sest ta tahtis naabertallu minna, kuid rinne oli öösel kahe talu vahele nihkunud. Kui talle karjuti „Stoi!“, siis ta arvas, et on targem jooksma hakata. Ema oli siis 25-aastane naine, keda ootasid kodus kaks väikest last. Ta viidi salaluurajana punase risti autos koos rindega kaasa, sest ta oli saanud raskesti haavata. Kuul läks tal kaelast sisse ja tuli tagant abaluu alt välja. On ime, et ta ellu jäi. Koju tuli ta alles kuu aega hiljem Paide kandist, kus üks talupere teda oli ravinud. Vanaemal oli siis talus palju sõjapõgenikke, kellele tuli vaatamata ohtlikule olukorrale süüa teha. Lisaks sellele tuli töötada põllul, sööta loomad ja lohutada kaht emata jäänud last. Poeg oli tal 17-aastaselt rindele saadetud, tema saatus oli samuti teadmata. Selle kõige kõrval tundub, et praegune koroona-aeg polegi kõige hullem.

Kui hambaarst kohale jõudis, põgenes kogu koolipere koolimaja taha lepikusse. Seal me redutasime, kuni õpetaja tuli ja ütles, et ega arst enne ära ei lähe, kui on teid üle vaadanud. Nii oligi, meil tuli metsast välja tulla.

Lapsed käisid koolis edasi vastavalt sellele, kuidas rinne liikus. Ühel aastal sai õppetööd alustada alles oktoobris, teisel aastal lõppes see aga juba märtsis. Vaatamata sellistele pausidele õppetöö siiski edenes ja Põltsamaa keskkooli 7. klassi lõpetasin ikkagi kiituskirjaga. Mul on algkoolist head mälestused: vahetundides laulsime ja tantsisime, tegime kõvasti sporti. Rahvaste palli sai mängitud nii, et maa mustas. Ühel päeval ütles õpetaja, et kooli tuleb hambaarst. See oli uudis, sest tol ajal kooliarsti ju polnud. Olime näinud, et vanematel inimestel hambaid ei olnud, mäletan, et emale tegid hambad vahel kõvasti valu, nii et ta nuttis ja meie koos temaga. Kui hambaarst kohale jõudis, põgenes kogu koolipere koolimaja taha lepikusse. Seal me redutasime, kuni õpetaja tuli ja ütles, et ega arst enne ära ei lähe, kui on teid üle vaadanud. Nii oligi, meil tuli metsast välja tulla.

                                                 Vene aeg

Kõige jubedam oli see, kui vanaema loomadega kolhoosi läks. Loomad võeti ju ära. Vanaema läks lehmadega üle põllu sinna teise talusse, kuhu loomad kästi kokku viia, ja nuttis. Ma ei unusta seda mitte kunagi. Ma mäletan, kuidas kõik need loomad seal võõras kohas karjusid ja möögisid. Hobused hirnusid. Need kohad olid täiesti ettevalmistamata. Loomadel ei olnud sööta ega õigeid talitajaid. Mu Soome sõbrad küsisid mult aastakümned hiljem, et miks te ei kutsunud politseid. Ma vastasin, et see oligi politsei, kes loomad ära viis. Ma ei osanud neile selgitada, et meil ei olnud võimalik ennast kaitsta. Nad arvasid ikka, et me lasime ise oma põllumajanduse käest ära. Nad ei saanudki sellest aru.

Mulle meenub, et vanaisa oli hakanud saksa ajal ajalehti lugema. Pärast käis külarahvas meil, sest vanaisa oskas vene keelt ja oli haritum inimene. Kui mul pärast kooli ajal meelde tuli, kuidas ta neid Ameerika nimesid luges (Nefjork ja teised), siis kippus mul alati naer peale. Aga kõik said aru, mis siis, et Nefjork, see on ka ilus nimi. Ma olin vist terane ja püüdsin ikka vanemate inimeste ligi hoida.

Siis oli raske aeg kõigi nende kolhoosimurede ja sõjakoledustega. Küladesse ilmusid kotipoisid, need olid teismelised koduta ja pereta lapsed, kes tulid Ukrainast, Venemaalt — kohtadest, kus sõja lõpuks polnud enam külasid ega linnu. Ühel hommikul nägin, et üks kotipoiss magas meie küünis. Vanaema andis talle süüa ning leivapätsi koti sisse. Kuhu ta edasi läks, ei tea. Neist ei hoolinud keegi. Šolohhovil on üks raamatuke „Inimese saatus“, mis jutustab ühest sellisest poisist ning kodu ja pereta jäänud sõdurist. Ma ikka loen seda vahel ja nutan natuke.

See oli selline aeg, mil inimelu ei maksnud kuigi palju. Suuremal või vähemal määral kannatasid toidupuuduse käes kõik, eriti hull oli olukord linnades. Taludel olid suured riiklikud normid: lihanorm, viljanorm, endale ei jäänud tihti midagi. Talumaade asemele anti vaid 0,6-hektariline põllulapike, pere suurusega seejuures ei arvestatud. Sellel kasvava kartuli ja viljaga tuli ära elada. Algusaastate kolhoosniku palk oli peaaegu olematu. Sellest ajast on mul väga valusaid mälestusi. Suur osa nendest on seotud loomadega. Vanaema pidi kolhoosi vasikaid talitama, kuid karjamaa oli väga väike, midagi süüa ei olnud. Vahel toodi lõssi, mis läks hapuks ja tegi vasikatel kõhud lahti. Me käisime õega kolhoosipõllul vargil. Korjasime sealt vasikatele kas ristikheina või peedilehti, sest loomadest oli nii kahju.

Mis Audrusse puutub, siis siin läks selles mõttes paremini, et sovhoos sai endale suhteliselt korras riigimõisa südamiku, kus laudad ja muud tootmishooned olid juba olemas. Nii me siis elasime selle kolhoosikorra ajal. Kolhoose käisid abistamas nii töölised kui ka õpilased, neid kutsuti šeffideks. Nad tegid seda nii kaua kui vaja. Keegi ei küsinud, kas see inimõigusi ei riku. Mu õde käis Tartu Ülikoolis ja kirjutas koju, et ta saadetakse kolhoosi tööle, kuid tal on ainult sitskleit ja tennised. Üks sõber laenas talle kampsuni, sest keegi ei küsinud, mis sul selga on panna. Aga elasime ja olime vintsked.

Ülikooliajad olid toredad. Tartu läksin ma 1954. aastal. See oli aasta pärast Stalini surma. Ma mäletan seda, olin tollal Põltsamaa keskkoolis. Siis olid ju postide otsas häälekõvendajad, megafonid, mille rahvas kohe mögafonideks ristis. Need mögafonid lasksid siis vahetpidamata mingit matuselaulu, neid ei saanud välja lülitada, need mängisid kogu aeg. Öösiti vist korraks pandi kinni, seda ma ei mäleta. Mul oli väga raske pimesooleoperatsioon. Pimesool oli lõhkenud, operatsioon tehti ilma narkoosita, sest arst arvas, et ma ei jää niikuinii ellu. Ma mäletan, et mögafonist tuli kogu aeg mingit rõõmsat mailaulu. Ma ei võinud seda kuulata, sest mul olid nii suured valud, aga sealt tuli lõbusat laulu: „Maikuu, oo õitsev toomepuu...“

Eksamid olid suulised. Professori ees laual oli matrikkel, mida ta aeg-ajalt lehitses. Kui ta pärast vastust sulepea võttis, vaatasin alati hingevärinal, kas esimeseks täheks on „h“ (hea) või „v“ (väga hea), peaasi, et ei oleks „r“ (rahuldav), mis oleks ära võtnud stipendiumi. Eksameid tol ajal ümber teha ei olnud lubatud.

Ma olen väga õnnelik, et sain hea klassikalise hariduse. Meie õppejõududeks olid eestiaegsed kuulsad professorid, nagu [Paul; H. P.] Ariste ja teised. Õppisime Cicero kõnesid pähe. Ma läksin 1957. aastal ülikooli tantsurühmaga Moskvasse ülemaailmsele noorsoofestivalile. Meil olid parajasti eksamid. Ladina keele õpetaja, kelle nimi mulle praegu meelde ei tule, ütles: „Üliõpilane Pääsuke,“ mu nimi oli tollal Pääsuke, „teie tahate minna Moskvasse tantsima. Minge, aga teate, õpilane Pääsuke, ma ei küsi teid pileti järgi, vaid küsin teid kogu kursuse järgi.“ Oi, kuidas ma neid kõnesid pähe tuupisin! Mul püsisid need veel kaua aega meeles. Mõningaid sententse mäletan siiani: una hirundo non facit ver (üks pääsuke ei too kevadet), tempora mutantur et nos mutamur in illis (ajad muutuvad ja meie koos nendega).

Kõik viis kursust ülikoolis pidime kõvasti õppima, sest lisamaterjale ei olnud. Kui keegi loengutest ja praktikumidest osa ei võtnud, siis polnud tal lootust lõpetada. Hindan seda aega väga, ülikoolist saadud teadmisi on mul vaja läinud tänapäevani. Eksamid olid suulised. Professori ees laual oli matrikkel, mida ta aeg-ajalt lehitses. Kui ta pärast vastust sulepea võttis, vaatasin alati hingevärinal, kas esimeseks täheks on „h“ (hea) või „v“ (väga hea), peaasi, et ei oleks „r“ (rahuldav), mis oleks ära võtnud stipendiumi. Eksameid tol ajal ümber teha ei olnud lubatud.

Ülikooli ajast on mul meelde jäänud üks lugu, milles osales professor Ariste. Värisesin laua taga enne eksamit, kui professor ütles: „Üliõpilane Pääsuke, mõtlesin täna hommikupoolikul teie peale.“ Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Õppejõud seletas edasi: „Teate, meil on siin professor Tuvike, aga ma vist mõtlesin teie peale ja ütlesin talle professor Pääsuke. Ta nii väga solvus selle peale.“ Me kartsime ja austasime Aristet, sest kui üks inimene on nii tark, siis on endal väga loll olla loll.

                                                 Eesti aeg

Rõõm Eesti iseseisvumise üle oli väga suur, kuid suure rõõmuga koos tulid ka mõned riigipoolsed pettused, selleks olid EVP ja rahavahetus. Öeldi, et vahetada saab ainult teatud hulk raha, ülejäänu võib prügikasti visata. Mäletan, et inimesed, kellel oli rohkem raha, jooksid mööda poode. Saada polnud aga enam midagi, raha lihtsalt raisati ära. Mõni ostis näiteks 10 vihmavarju! Ka EVP-edel oli kasutamise lõpptähtpäev, kuid hiljem selgus, et kõigile see ei kehtinud. See oli ebaõiglane.

Maainimesena võin öelda ka seda, et talude taastamine, nagu maarahvale soovitati, polnud võimalik. Kui keegi ka sai oma maalapi tagasi, siis kust ta pidi võtma kõik vajalikud tööriistad ja loomad. Ma ei tea, mida riik mõtles. Mulle väga meeldis see saade, kus endine peaminister Laar tunnistas, et nad olid siis ise ka kõik noored oskamatud riigijuhid, kellel ei olnud riigi juhtimise praktikat ega teadmisi.

Minu tädipoeg võttis majandada meie kodutalu. Ta oli traktorist ja püüdis tõsimeeli teravilja kasvatada. Mõnda aega õnnestus tal seda ka müüa, aga niipea, kui tulid europiir ja eurovarustamine, kõrbes Eesti väikepõllumajandus põhja. Omal ajal teenis siinne rahvas esimesed autod ja majad kurgikasvatusega. Jumal, kui palju sai sel ajal Peterburi turul käidud. Korjasime kaks tonni kartuleid, puhastasime need ära ja sõitsime öösel turule, päeval müüsime, teisel päeval läksime jälle põllule tagasi. Kui Pikris kirjutati, et kurgikasvatajad on spekulandid, siis ma mõtlesin endamisi, et tulge ja spekuleerige siin ise. See oli raske töö. Mul oli see Pikri artikkel kaua aega alles. Meile heideti ette, et me teenime hõlptulu.

Järk-järgult läks elu ikka paremaks. Kõige rohkem on eesti rahvast vapustanud ikkagi need pidevad rahareformid. Minu sünniaasta on 1935 ja selles raamatus („Audru aastad“) jõudsime välja aastasse 2018. See on päris pikk aeg ja mingi suurem muutus Eesti elus on toimunud iga kahekümne aasta järel. Kõigepealt oli eesti aeg, siis tuli sõda, siis vene aeg, mitmed rahareformid, jälle Eesti vabariik, nüüd võib sinna veel koroona juurde panna. Ja tulebki kakskümmend aastat välja.

                                                 Kolm mälupilti pikast elust

1. Ma mäletan sõja algusest esimest lennukit, mida ma üldse elus nägin. See tuli madallennul üle maja. Mulle tundus, et see sõidab meid kõiki surnuks. Ma tean, et ma ainult röökisin ja trampisin jalgadega.
2. Kolhooside tulek muutis meie elu lõplikult. Ma olen oma emale nii tänulik. Kui ma kuulen kõikidest nendest toetustest, mis tänapäeval antakse, siis tuleb mulle meelde, et minu ema ei saanud mingit toetust. Sellest hoolimata maksis ta õppemaksu kahe tüdruku eest, nii Põltsamaa keskkoolis kui Tartu Ülikoolis. Teisel kursusel meil õppemaks kadus ja ma hakkasin saama kõrgendatud stippi, mis oli suurem kui mu ema haiglatöötaja palk.
3. Meelde on jäänud ka oma vabariigiga kaasnenud eufooria. Mulle isiklikult on sügava jälje jätnud kõik need tantsu- ja laulupeod. Olla seal koos lastega ja laulda „Mu isamaa on minu arm“, seda ei ületa emotsionaalselt mitte miski. Küll olid head lapsed!

                                                 Märts 2020

See aasta tundub olevat nii pikk, et selle algus ulatuks justkui eelmisesse sajandisse. See kaoks nagu mingisse hämarasse uttu. Ma suutnud uskuda, et see, mis toimub, on tõelus. Seda ei olnud võimalik uskuda. Ma võtsin oma plekist peigmehe ehk auto ja sõitsin sellega pikalt ringi. Ma ei käinud tõesti kellegagi läbi. Mul oli juubelisünnipäev ja need paarid, kes mu ukse taga käisid, hoidsid kahe meetri kaugusele. Mul ei olnud vaja kellelegi midagi pakkuda.

Sõitsin Ojakole, kus on uhke üle Eesti tuntud puhkepaik. Seal ei olnud ühtegi inimest. Ma ei suutnud seda uskuda! Mõtlesin, et ma ärkan ja kõik muutub. Möödunud kevadest on meelde jäänud veel see, et oli hästi palju linde ja inimesed kõndisid jala. Mu maja taga on selline ilus metsasiht, seal oli emasid lapsevankritega, koertega jalutajaid, vanapaare — see oli justkui suur linnatänav. See lohutas natuke.

Minu eas ei peaks selle pärast enam väga muretsema. Peaasi, et elu kestaks edasi. Kokkuvõttes, kui ma mõtlen kõigi nende sõja-aastate peale — on olnud hullemaid aegu. Praegu on palju inimeste enda teha.