Kesksed teemad on omakorda ära määranud mu enda elukäik, mille võiks laias laastus jagada kolme perioodi: 1) 1966—2013 uudismaa-aastad; 2) 2013—2019 purgatoorium; 3) 2019— teadus ja vaimne praktika. Neist viimane on omakorda lähisuguluses Briti bioloogi Rupert Sheldrake’i samanimelise raamatuga, mis ilmus mu tõlkes eesti keeles sel kevadel. Teos tutvustab seitset kõikidele maailma religioonidele ühist spirituaalset harjutust.
Edmund Burke’i Seltsi YouTube’i kanalil on lühiklipp, kus Rupert Sheldrake ütleb: „Pole ime, et valdavaks psüühikahäireks ilmalikus läänes on tänapäeval depressioon — massiivne depressioon! Miljonid ja miljonid inimesed tarvitavad antidepressante, et võidelda oma masendusega. Ja kuivõrd meie maailmavaade on niivõrd depressiivne, siis pole see ka eriti üllatav.“ „Teadust ja vaimset praktikat“ võibki pidada antidepressandiks agnostikutele, ja peale fundamentalistide oleme me Sheldrake’i sõnul lõppude lõpuks kõik agnostikud.
Praeguses dogmaatilises maailmamudelis seisab igaüks meist üksiku piljardikuulikesena vastamisi elutu ja ükskõikse universumiga. Mis veelgi hullem, seegi vastasseis kestab kosmilisel ajaskaalal vaid murdosa silmapilgust, siis mattub kõik jälle pimedusse ja tühjusse. Selle maailmavaate sünnitatud vältimatu ängiga hakkamasaamiseks kasutatakse mitmeid nõkse: üle võlli aetud hedonism, tehnoloogiline edenemine, partei- ja majandusaktiivi progressiusk jne. Ent viimaks haarab järjest suurem osa meist ikkagi vabrikus valmistatud õnnepilli järele.
Meie ajukeemiat timmivad tabletid ei lahenda depressiooni juurprobleemi, milleks on allakirjutanu isikliku kogemuse kohaselt eraldatus- ja üksindustunne. Mõjus masendusravi peaks seega soodustama ühtsustunnet ja osadust ning just seda „Teaduses ja vaimses praktikas“ käsitletud seitse harjutust tegelikult taotlevadki. Nende ühine eesmärk on suurendada osadustunnet mitte üksnes teiste inimeste, vaid ka meist väljapoole jääva maailmaga: taimede, loomade, taevakehade ja lõpuks ka inimesest kõrgema teadvusega, mille olemasolu on üks autori alusoletustest.
„Teaduse ja vaimse praktika“ seitsmes peatükk kannab pealkirja „Palverännakud ja pühapaigad“. Kui üleilmne depressiooniindeks kevadel seninägematutesse kõrgustesse tuiskas, kolisime me tegevtoimetajaga Audrusse, ja nagu Kaie oma loos kirjutab, kaardistasime kõik mõistlikus raadiuses olevad pühapaigad. Neid ei olnud tõesti vaja kaugelt otsida. Mul on meie pikkadelt jalutuskäikudelt kõige rohkem meelde jäänud vaade poldrilt. Olen mõelnud selle põhjustele ja vist leidnud ka vastuse. Kui lennukid ei lenda ja koolid on kinni, hakkame tahes-tahtmata otsima oma elu vertikaalset mõõdet. Ma arvan, et see on just see, mida üle Audru kõrguv Baltimaade vanima luteriusu kiriku sihvakas tornikiiver mulle siis sosistas.
