#1 füüsikud ja margikogujad

Foto: Andre Taal

2018. aastal lükkas Hardo käima kolmekõne formaadis „Tähenduse teejuhtide“ saatesarja. Peamiseks teda innustavaks jõuks oli uudishimu. Üha süveneva poliitilise polariseerumise ajastul huvitas teda oma sõnul küsimus: kuhu ulatuvad järjest suurema ärrituvuse juured? Koos saatekülalistega hakkab ta selgust otsima. Esimeses saates „Füüsikud ja margikogujad“ olid stuudios külas semiootikaprofessor Mihhail Lotman ja füüsik Piret Kuusk. Selle saate keskseks mõisteks on tähendus

Esimene saade sai tõuke kahest raamatust, millest üks on Jordan Petersoni „Tähenduse teejuhid“ — see on andnud nime ka kogu saatesarjale. Mihhail Lotman kiidab eesti keele ilmekust ja selgitab tähenduse mõistet tsitaadiga C. K. Ogdeni ja I. A. Richardsi raamatust „Tähenduse tähendus“: „Tähendus on see, mis on tähtis ja kõik mis on tähtis, sellel on tähendus.“

Humanitaar- ja täppisteadlase dialoog areneb läbi huvitavate eluliste näidete. Mihhail viitab kohe alguses ühele tänapäeval levivale põhiprobleemile – parasiitsõnade tekkele. „Tähendus tähendab niipalju asju, et ta ei tähenda lõpuks enam midagi.“ Täppisteadustes, näiteks teoreetilises füüsikas ja matemaatikas, on aga nii, et sõnu kasutatakse vastavalt definitsioonidele, ütleb Piret. Definitsioonide mitmemõttelisusest tuleb alati hoolega hoiduda. Kirjanduses on samas aga vastupidi, sageli mängitaksegi seal just mitmemõttelisuse ja metafooride peale. Eelneva jutu illustreerimiseks toob Mihhail näite koidutähest ja ehatähest — kahest erinevast sõnast, millel on sama sisu. Piret täiendab objekti definitsiooni sisse tuues, et antud juhul on objektiks üks ja sama täht Veenus. Lihtsalt kaua aega ei mõistetud et nende sõnade tähendus on sama, esitusviisid aga erinevad. Näide Veenusest viis jutu Keplerile. 

Mihhail selgitab, et Kepler tõestas taevakehade liikumise ilma igasuguse kosmoseraketita. Ta tegi keerulised kalkulatsioonid, arvutas välja taevakehade orbiidid ja avastas, et need liiguvad elliptiliselt. Selle avastuse peale tekkisid järgmised küsimused: Aga ellips ei ole ju täiuslik? Miks siis Jumal tegi ellipsi? Mulle jäi kõrvu kõlama Mihhaili vastus: „Sest ta tahtis kuulda sfääride muusikat“. Loodusteadus ei kirjelda reaalsust otse, vaid mudelite abil. Mudelid seletavad seda, mida me vaatlustes näeme. Füüsika eksperimendid on justkui looduse torkimine. Torkeaukude kogum on tulemuste hulk, millest on võimalik midagi välja lugeda, selgitab Piret.

Mihhaili arvates ei tuleks aga loodus- ja humanitaarteadusi eraldi hoida. Edasine jutt kulgeb Charles Percy Snow’ 1959. aasta raamatu „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon“ ümber. Autor mõtiskleb, miks füüsikud ja lüürikud omavahel läbi ei saa. Saatekülalised selgitavad, et füüsika kõrgajastu algas 1930-ndate keskpaigas, kui valmis olid saanud kvant- ja relatiivsusteooriad. Füüsika edusammud jätkusid veel 1950-ndatel, kui tähelepanu nihkus kosmoloogiale ja universumi arenguseadustele. Kõik see toetas arusaama, et füüsika ongi ainuke teadus ja kõik teised on ainult margikogujad. 1960-ndatel kulmineerus see kõik füüsikute ja lüürikute suure vastasseisuga.

Saate viimases viiendikus jõutakse järelduseni, et füüsika on tõenduspõhine teadus. Ilma tõenditeta oleks see müüt. Piret tunnistab, et teadvus on see, mille uurimisel ei ole tänaseks piisavat tõendusmaterjali. Tema arvates on aju ja teadvus omavahel tihedalt seotud. Kui aju jääb haigeks, siis teadvus kaob, selgitab Piret. Kuidas täpselt meie teadvus ja selle materiaalne kandja aju omavahel seotud on, uurivad neurofüsioloogid. Piret usub, et need uuringud võiksidki olla loodusteaduste järgmiseks suureks läbimurdeks. Mihhail nõustub, et aju ja teadvus on kindlasti omavahel seotud, aga kuidas? Kirjandusprofessori ja semiootikuna esitab ta kujundlikud küsimused. Esiteks, kas aju on see, mis genereerib teadvust ja on nagu hästi kokkukõlav orkester või on see hoopis raadio, mis meile teadvust vahendab?

Saate võib kokku võtta sõnadega, et me elame tähenduste maailmas. Nii füüsika, bioloogia kui ka mitmed teised distsipliinid produtseerivad neid aina juurde. Ehk õnnestub loodus- ja humanitaarteaduste koostöös kunagi ületada kirjeldavat ettekirjutavast lahutav kuristik, mille pärandas meile Hume, ja luua midagi tõeliselt uut ja tähenduslikku.