Hardo Pajula: sõnum sõbralt

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Nädalapäevad tagasi sain sõnumi sõbralt, kelle koroonaproov oli positiivseks osutunud. Tunnike hiljem helistati mulle juba Terviseametist — kovidikarusell oli minu jaoks käima tõmmatud. See, mis veel päev tagasi oli olnud abstraktne ühiskondlik teema, muutus järsku konkreetseks isiklikuks probleemiks.

Kõne ajaks oli mul midagi ilmselt juba läbi põetud. Olin ennast tundnud paar päeva pisut põdurana. Tagantjärgi on nüüd vist juba pea võimatu öelda, kes mind täpselt hammustas. Sügiseti on külmetushaigustest raske kõrvale jääda, seekord pääsesin aga isegi ilma suurema nohuta.

Episood poleks minu jaoks märkimisväärne, kui sellega ei kaasneks kogu seda epideemiatralli. Kõigepealt tahetakse meilt teada, kellega me peale esimest kontakti kokku oleme puutunud. Kuhu tõmmata siin piir? Olin oma esimeses kõneluses tervishoiuametnikuga pisut tõrges. Ma ei kuula peaaegu üldse raadiot, aga ka minul oli veel üsna hiljuti keeruline vältida epistlit sellest, kui oluline on kaitsta üksteise andmeid. Seda lugu mängiti meile ette pea samasuguse innukusega kui täna koroonakannelt. Praegu on antud korraldus kaitsta andmete asemel üksteise tervist. Ootan huviga, millised juhtnöörid saame perestroika järgmisel etapil.

Äsjased kogemused viisid mu mõtte sõnadele, mida ma kuulsin esimest korda Rupert Sheldrake’i ja Charles Eisensteini omavahelises vestluses. Seal tsiteeris Sheldrake nimelt lõiku anglikaani kiriku palveraamatust: „Kõigeväeline Jumal, kaitse meid hirmu eest, mida me tunneme oma vaenlaste ees...“ Pange tähele, et siin ei paluta kaitset mitte vaenlaste, vaid hirmu eest.

„Kui meie tsivilisatsioon üldse milleski hea on, siis vaenlasega võitlemises. Me tervitame avasüli võimalusi tegeleda sellega, milles me head oleme... ja nii me toodame endale aina uusi vaenlasi,“ kirjutab Charles Eisenstein oma hiilgavas essees „Kroonimine“. Praegu on meil ametliku narratiivi järgi üks uus suur vaenlane — kuri batsill, kellele me varsti vaktsiini ja kogu maa desinfitseerimisega täieliku kapitulatsiooni peale surume.

Katsetame mitmekesisuse huvides aga korraks teistsugust vaatenurka. Mis siis, kui suurimaks ohuks pole mitte pisilane, vaid hirm tema ees, mida me pärast üürikest suvevaheaega nüüd jälle oleme asunud suureks puhuma? Sellisel juhul osutub soovitav käitumismuster tõenäoliselt märgatavalt erinevaks sellest, mida raadio ja seitungid meil praegu propageerivad. See on nii ka siis, kui viirus on tõesti ohtlik, aga mitte nii ohtlik, kui me oma kõige võikamates hirmuunenägudes endale ette suudame manada. Hirm sünnitab vastastikust usaldamatust ja see on minu arvates peapõhjus, miks me sellesse olukorda sattunud oleme. Tee siia algas igatahes palju varem kui möödunud kevadel.

„Me oleme kõndivad ökosüsteemid,“ ütleb selle lehe pealoos Briti bioloog Merlin Sheldrake, „ja see tõsiasi peaks panema meid oma paljudesse hoiakutesse teistmoodi suhtuma.“ Üks on selge, mis siin ka ei toimuks või toimuma ei hakkaks, igal juhul oleme selles kõik koos. Katsed end hermeetilistesse mullikestesse sulgeda võivad aidata korraks pisiku vastu, kuid lõhuvad sedasama ühiskangast, mille lõimed me lõppude lõpuks kõik oleme. „Kuigi uks on suletud, pääseb õhk ometi tuppa ja kui maja veeuputuse kätte peaks jääma, siis pole suletud uksest suuremat tolku. See ei eralda meid tegelikult oma keskkonnast, vaid kujutab endast sümboolset tõket, millel on mõte vaid inimlikust vaatevinklist,“ ütleb Merlin Sheldrake.

Me sõltume endiselt täielikult end ümbritsevast maailmast. Seda lihtsat tõde pole talve hakul halb meeles pidada.