Peeter Laurits: psühhoaktiivsed taimed

Foto: Andre Taal, fotograaf Jaak Kikas

Peeter Laurits meenutab ammust psühhedeelset kogemust metsmaasikatega.

Väga paljud taimed on psühhoaktiivsed, vähemalt need, mida me sees- või välispidiselt tarvitame. Enamuse mõju on nõrk, me oleme nendega nii harjunud, et ei märka neid enam. Aga vaadake rinnast võõrutatavat last hästi tähelepanelikult, jälgige, kuidas ta enesetunne ja meeleolu muutuvad, kui ta sööb esimest korda porgandit, spinatit või marju. Uus toit haaraks ta justnagu endasse. See võib mõnikord välja näha nagu eufooriline joovastus, teinekord nagu luupainaja. Lapsevanemad teavad hästi, mida tähendab väikelapsele suhkrulaks. Mul endal oli titepõlves ekstaatiline elamus metsmaasikatega – ma alles roomasin ja kakerdasin, sõin neid varrelt nagu mäger, nad olid päikesekuumad ja uskumatult magusad. Ma mäletan kibemagusat, peente seemnetega valguseplahvatust, kogu maailm muutus ebareaalselt heledaks, arusaadavaks ja omaks. Ja minul oli meelevald. Mõnikord õnnestub mul selle seisundi taasloomine siiamaani. Kolm aastat hiljem, 1966, kirjutas Lennon laulu “Strawberry Fields Forever”. Alati ei ole mul metsmaasikaid vajagi, piisab sellest laulust või mälupildi esile manamisest.

Suurem osa meie farmakoloogiast põhineb taimede sünteesitud ühendite uurimisel, taassünteesimisel ja võimendamisel. Antibiootikumid laenati seentelt, hiniin kiinapuult ja seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Ilma taimsetelt nutialkaloididelt õppimata poleks võimalik ei palaviku alandamine ega hambaravi tuimestamine.

Taimede mõju võib olla väga tugev ka välispidiselt tarvitades. Mõelge, kuidas parfüümid meie meeleolu ja enesetunnet mõjutavad. Ma sattusin ükskord Chiang Mai disaininädalal patšuli näitusele, kus eksponeeriti seitset erinevat patšuliõli. Patšuli ehk surnunõgese aroom on üks mu lemmikuid, aga parasjagu oli mul nii vastik nohu, et ei tundnud lõhnavirvetki. Meelt heites nuuskisin toose nagu arust ära, ahmisin kättesaamatuid aroomipilvi, kuni ühel hetkel uhkas must läbi sensuaalne rahulaine, nohu tekitatud ärev tusk taandus taamale ja asendus tegutsemislustiga. Siis alles sain aru, kuidas patšuli mu kehale mõjub ja miks ma teda armastan. Ma ei tundnud lõhna, vaid selle füsioloogilist toimet. Enamus parfümeerias kasutatavaid õlisid on pärit väetaimedelt, kes mõjutavad meie meelt ja keha väga intensiivselt. Lõhnav kananga on troopikas kasvav puu, mille õied avanevad nagu hiina laternad ja lõhnavad ainult tunnikese päikeseloojangu ajal. See on põgusa videviku võimas erootiline pahvak, mis kõik teised lõhnad hetkeks lämmatab. Kagu-Aasias teavad kõik inimesed, kui tugev antidepressant ja armurohi ta on. 

 Ma mäletan kibemagusat, peente seemnetega valguseplahvatust, kogu maailm muutus ebareaalselt heledaks, arusaadavaks ja omaks. Ja minul oli meelevald.

Osad taimed mõjuvad organismile veelgi tugevamini, osad on tapvalt mürgised. Taimed on ülivõimekad keemilised süntesaatorid, kes toodavad kõikvõimalikke aineid oma tarbeks, vahetuskaubaks, suhtluseks ja peibutuseks. Taimede peamine suhtluskanal on keemiline, mille meediumiks võivad olla nii juuremükoriisa võrgustikud kui aromaatsed lenduvad ühendid. Tihtipeale imiteerivad nad ka teiste liikide signaalsüsteeme, näiteks putukate feromoone. Suurem osa meie farmakoloogiast põhineb taimede sünteesitud ühendite uurimisel, taassünteesimisel ja võimendamisel. Antibiootikumid laenati seentelt, hiniin kiinapuult ja seda nimekirja võiks lõputult jätkata. Ilma taimsetelt nutialkaloididelt õppimata poleks võimalik ei palaviku alandamine ega hambaravi tuimestamine.

Mõned taimed mõjuvad meie meeltele ja vaimule otseselt ja ülitugevasti, nad muudavad meie maailmataju. Tavakeeles kutsutakse psühhoaktiivseteks taimedeks just neid. Nende alkaloidid oleks nagu disainitudki inimpsüühikaga suhtlemiseks. Opiaadid näiteks justkui imiteerivad meie oma organismi poolt toodetavaid morfiine.

Psühhoaktiivseid taimi on palju ja nende mõju on väga erinev. Osad on rahustavad, osad ergutavad, mõned põhjustavad eufoorilisi, hallutsionogeenseid või deliirseid seisundeid. Kohvi, tubakat, kanepit, oopiumimooni ja kokapõõsast tarvitatakse tänapäeval massiliselt, vähem levinud on mitmesugused seened, peiote-kaktus, beetel, ayahuasca, khat, luulusalvei, inglitrompet, akaatsiad ja lugematu arv teisi. Varasematel aegadel on kindlasti kasutatud veelgi rohkemaid taimi. Raske uskuda, et vanad metsatargad ei teadnud, kuidas ogaõuna, koerapöörirohtu, maikellukest või sookailu tarvitada nii, et nad ära ei mürgitaks, kuidas neid ette valmistada ja keda neist kellega kokku segada. Vanasti sõltus inimeste elu taimede tundmisest märksa enam kui praegu, suur hulk pärimust on kaotsi läinud.

Etnobotaanik Terence McKenna käis üheksakümnendatel välja hüpoteesi, et inimkeel on tekkinud sümbiootilises suhtes psilotsübiinseentega ja pühendas sellele teesile terve peatüki oma raamatus “Jumalate toit”. Tema hüpoteesi tõestada ei ole mingil kombel võimalik, ümber lükata samuti mitte, aga olles kogenud psühhedeelseid valgustumisi, ei näe ma selles midagi võimatut.

Taimede endi neurobioloogiat tunneme me alles väga vähe. Me ikka veel üllatume, kui leiame taimedes sarnasusi soojavereliste psühhokeemiaga. Selge on see, et taimedel ei ole närvisignaalide edastamisele spetsialiseerunud rakke — neuroneid, neil tegeleb signaalide edastamisega suurem hulk kudesid. Nad kasutavad paralleelselt nii elektrilisi kui keemilisi signaale, just nagu loomadki. Ka nende peamised neurotransmitterid – dopamiin, serotoniin, glutamaat — on samad, mis loomadel, või siis nende omadega molekulaarselt väga sarnased. Kuidas aga taimed oma neurotransmittereid ilma neuroniteta kasutavad, sellest pole meil halli aimugi. Mingil kummalisel kombel taimed siiski tajuvad, mäletavad ja õpivad; neis toimuvad protsessid, mille abil me kirjeldame teadvust. Lisaks kõigele nad suhtlevad isekeskis, teiste loomade ja meiega, nende suhtlustüüp on paralingvistiline, vahetult kehaline ja meeleline. Taimses semiootikas ei ole tähistajat võimalik lahutada tähistatavast, isegi indiviidi eristamine on küsitav ja seepärast on meil taimede suhtlusviisist väga raske aru saada.

Inimkond on aastatuhandeid kasutanud psühhoaktiivseid taimi, et oma teadvust avardada või nihestada. Selle kohta on piisavalt nii arheoloogilisi andmeid kui ka kirjalikke allikaid. Tänapäeval domineerib psühhotroopide kasutamine lõbu- ja mõnuainena, millega, nagu pidudroogidega tihti juhtub, minnakse ka liiale ja lastakse katus lendu. Paljud kasutavad neid oma sooritusvõime tõstmiseks olgu spordis, loometöös või suhtluses. Hulga vähem on selliseid inimesi, kes kasutavad väetaimi rituaalsetel eesmärkidel, teadvuse avardamiseks või suhtlusviiside otsinguks taimsete eluvormidega, biosfääriga.

Kuidas aga taimed oma neurotransmittereid ilma neuroniteta kasutavad, sellest pole meil halli aimugi. Mingil kummalisel kombel taimed siiski tajuvad, mäletavad ja õpivad; neis toimuvad protsessid, mille abil me kirjeldame teadvust.

Vanades kultuurides ja praeguste metsarahvaste seas on rituaalne ja maagiline praktika aga valdav. Paljudel rahvastel tegelevad psühhonautikaga eelkõige õppinud ja pühendunud isikud – šamaanid või targad, kes juhivad ka grupirituaale, kui nende järele tarvidus tekib. Šamanistlikus pärimuses on hulgaliselt lugusid sellest, kuidas taimed inimesega, olgu siis rituaali käigus või unes, ühendust võtavad ning mitmesuguseid juhiseid ja õpetusi jagavad. Psühhoaktiivsete taimede rituaalne roll on olnud värav teistsuguste reaalsustega suhestumiseks. Etnobotaanik Terence McKenna käis üheksakümnendatel välja hüpoteesi, et inimkeel on tekkinud sümbiootilises suhtes psilotsübiinseentega ja pühendas sellele teesile terve peatüki oma raamatus “Jumalate toit”. Tema hüpoteesi tõestada ei ole mingil kombel võimalik, ümber lükata samuti mitte, aga olles kogenud psühhedeelseid valgustumisi, ei näe ma selles midagi võimatut.

Peeter Laurits on sõnaosav kunstnik.