Merlin Sheldrake: me oleme kõndivad ökosüsteemid

Foto: Andre Taal, foto on erakogust

Intervjuu Briti bioloogi ja kirjamehe Merlin Sheldrake’iga, kelle raamat „The Entangled Life“ on sel aastal pälvinud omajagu tähelepanu.

Mulle jäi su raamatu algusest silma lause, mis minu arvates võtab selle teose keskse teesi päris hästi kokku: „Need organismid [seened, H. P.] seavad meie harjumuspärased kategooriad kahtluse alla ja panevad meid vaatama maailmale teise pilguga.« Miks nii? Anna palun sellele mõttele värvi juurde.

Tavaliselt me vaatame maailma oma mätta otsast. See on ka täiesti loogiline, sest see on just see, kuidas me seda kogeme. Me näeme maailma eelkõige inimeste ja imetajatena. Sellest pole pääsu ja sellel on oma varjukülg. Me oskame mõelda ainult nii, nagu seda võimaldavad meie sügavalt sissejuurdunud kategooriad ja põhimõisted. Viimased määravad ära ka selle, mida me üldse näeme. Me ei koge maailma vahetult, vaid see jõuab meieni läbi teatud filtrite, milleks on meie hoiakud ja mõttemustrid. Minu arvates on seened imestusväärsed organismid, mis võivad muuhulgas muuta oma vormi ja heidavad seega kinda paljudele arusaamadele, mille üle ma ei olnud varem mõelnud. Seda ma pidasingi silmas, kui kirjutasin, et seened võivad muuta viisi, kuidas me maailma kogeme. Üksikud seened mängivad oma individuaalsusega kõige erinevamal moel, me võime võtta osakese mingist seeneniidistikust ning kasvatada sellest täiesti uue, üks niidistik võib teisega täielikult kokku kasvada jne. Idee selgelt piiritletud ja eraldatud indiviidist ei ole seega seentele hästi rakendatav. Meie filosoofia, majanduselu, poliitika ja ideoloogia rajaneb aga ometi pea pühal arusaamal autonoomsest indiviidist. Minu jaoks hakkas see käsitus raamatu kirjutamise käigus kergelt murenema, ma taipasin, et paljud meie põhimõisted kujutavad endast vaid kultuurilisi konstruktsioone, millel puudub tugev bioloogiline alus. See võimaldas mul omakorda mõelda elavast loodusest uut moodi ja saada paremini aru nendest organismidest, mis on meist sedavõrd erinevad.

Sa kirjutad raamatu alguses, et sinu lähenemist on mõjutanud kaks peamist mõttesuunda. Üks nendest tegeleb nende võrdlemisi rafineeritud viisidega, millega lahendavad oma ees seisvaid probleeme organismid, millel puudub aju. Räägi palun sellest ka pisut lähemalt.

Ma mõtlesin eelkõige limaseentest või limakutest, millest on saanud sedasorti organismide ühed kõige tuntumad esindajad. Limakud suudavad labürindis leida kahe punkti vahel kõige lühema tee. Nad saavad hakkama veel mitmete teiste hämmastavate asjadega, mis on seda imekspandavam, et neil puudub aju; neil pole midagi, mis isegi ligilähedaselt meenutaks aju. Kuigi limaseened ei kuulu enam taksonoomiliselt seente hulka, aitasid need mul ometi seentest edasi mõtelda. Ka seened suudavad leida labürindis kahe punkti vahel lühima tee. Neil on limakutega sarnane võime otsida oma ümbrusest tõhusalt toitu ning ületada selleks vajalikke takistusi. Nende võrgustikulaadsed kehad peavad säilitama kontakti iseenda ja oma keskkonnaga ka siis, kui nad muudavad oma kuju, mis on neil niikuinii üsna ujuvate piiridega.

Me näeme maailma eelkõige inimeste ja imetajatena. Sellest pole pääsu ja sellel on oma varjukülg. Me oskame mõelda ainult nii, nagu seda võimaldavad meie sügavalt sissejuurdunud kategooriad ja põhimõisted. Viimased määravad ära ka selle, mida me üldse näeme.

Seetõttu pakkusidki mulle viisid, kuidas ilma ajuta organismid probleeme lahendavad, väga suurt huvi. Me oleme oma ajuga nii harjunud ja arvame seetõttu, et ilma selleta pole võimalik ülesandeid lahendada. Oleme oma aju üle uhked ja peame seda arukuse ja evolutsiooni tippsaavutuseks, sest me peame ennast erilisteks ja intelligentseteks. Kui me aga mõtleme kõikidele nendele meetoditele, kuidas erinevad organismid oma ees seisvaid probleeme lahendavad ja ei kasuta seejuures enam ennast mõõdupuuna, siis võime jõuda paljudele huvitavatele järeldustele. Seetõttu pöörasingi ma kõnealustele uuringutele oma raamatus võrdlemisi rohkelt tähelepanu.

Üks mu sõber kippus IKEA mammutkaupluses ära eksima ja pidi tihti väljapääsuteed küsima. Ta kasvatab aga limakuid ja ükskord tegi ta pärast oma järjekordset eksirännakut järele IKEA kaupluse plaaniga sarnaneva labürindi ning lasi limakud sellesse lahti. Need leidsid ilma igasuguse kõrvalise abita peagi lühima tee väljapääsuni. Ta naljatas, et limakud olid temast taiplikumad. Tema lugu panigi mind tegelikult sel teemal rohkem mõtlema, mind hakkas huvitama, kuidas sellised organismid toimivad.

Sul oli raamatus samasugune vahva lugu Tokyo metroost. Räägi palun sellest ka. Seal oli vist ka limakutega tegemist?

Jaapani teadlased valmistasid limakutele kõigepealt kaerahelvestest maitsva roa. Kaerahelbed on üheks limakute suureks lemmikuks. Kaerahelbepudi tähistas uurijate Petri tassil Tokyo suuremaid keskusi, eredad valgusvihud — limakutele valgus ei meeldi — tähistasid seevastu mitmesuguseid looduslikke takistusi. Limakud moodustasid kõnealusel Petri tassil juba ühe pärastlõuna jooksul optimaalse võrgustiku, mis sarnanes esmapilgul üsna hästi Tokyo liiklusskeemiga. See näitas, kui kiiresti suudavad need organismid jõuda kõige otstarbekama võrgustikuni. Ei saa välistada, et need võivad aidata ka meil oma võrgustikke plaanida ja üles ehitada ning seda nimetatud Jaapani teadlased tegelikult uurisidki.

Üks mu sõber kippus IKEA mammutkaupluses ära eksima ja pidi tihti väljapääsuteed küsima. Ta kasvatab aga limakuid ja ükskord tegi ta pärast oma järjekordset eksirännakut järele IKEA kaupluse plaaniga sarnaneva labürindi ning lasi limakud sellesse lahti. Need leidsid ilma igasuguse kõrvalise abita peagi lühima tee väljapääsuni.

Ma saan aru, et teiseks põhiliseks raamatut mõjutanud lähtekohaks on meie muutunud arusaam mikroskoopilistest organismidest?

Jah, kui ma töötasin Panamal Smithsoni Troopikauuringute Instituudis, toimus seal konverents, mis oli pühendatud troopikas elavatele mikroobidele. Seal oli palju erinevaid teadlasi. Mõned uurisid puulehtedel elavaid baktereid, mõned tegelesid seentega jne. Üks esinejatest rääkis taimedest, mille kohta oli teada, et nad toodavad oma lehtedes teatud kemikaali. Selgus aga, et tegelikult ei tooda kõnealust kemikaali, mille poolest neid taimi teati, mitte taimed ise, vaid seened, mis elavad nende lehtedes. Üks teine teadlane pistis vahele, et tegelikult ei tooda seda kemikaali ka mitte seened, vaid seentes elavad bakterid. Järgmine arvas, et tegelikult valmistavad seda kemikaali hoopis mainitud bakterites elavad viirused. Mikroobe puudutavates uurimustes on säärased lahkarvamused üsna tavalised. Me teame nüüd, et organismid käituvad nii, nagu nad käituvad, sest nad koosnevad mikroobidest. Tuleb välja, et me ei ole niivõrd indiviidid kui ökosüsteemid, mis koosnevad erinevatest suhtevõrgustikest. Me oleme kõndivad ökosüsteemid ja see tõsiasi peaks panema meid oma paljudesse hoiakutesse teistmoodi suhtuma.

See on seesama, millest ma eelpool just rääkisin — seened panevad meid oma arusaamadele individuaalsusest ja sõltumatusest vaatama teise pilguga. Mikroobe puudutavad uuringud on avanud bioloogias uuesti mitmed peatükid. Mingis mõttes on bioloogia nende mõjul muutumas ökoloogiaks. Bioloogia on teadusharu, mis uurib elavaid organisme. Ökoloogia uurib seevastu elusorganismide vahelisi suhteid. Kuivõrd mikrobioloogia viimaste tulemuste valguses on organismidest saanud suhtevõrgustikud, siis tähendab organismide uurimine ökoloogia uurimist. Seetõttu on see minu arvates praegu üks bioloogia kõige huvitavamaid uurimisalasid.

See, mis sa praegu rääkisid, tuletas mulle meelde lause „Dogmadeta teadusest», kus Rupert [Sheldrake, H. P.] kirjutab, et 1920-ndate aastate kvantrevolutsiooni käigus kukkus aatomilt põhi alt ära ja sealt valgus välja kogu see meie elementaarosakeste supp. Mulle tundub, et sinu kirjeldatud arengud bioloogias aimavad seda lugu pisut järele, kartesiaanlikud piljardikuulikesed kipuvad ka seal millekski palju ähmasemaks lagunema. Kas see paralleel on sinu arvates liiga otsitud?

Selgepiirilise bioloogilise indiviidi mõiste on kindlasti küsimuse alla seatud. Igasugune bioloogiline entiteet kujutab endast esmajoones suhtevõrgustikku ja on eelkõige protsess, mitte asi. Me ju teame, et me koosneme täna täiesti teistsugustest rakkudest kui näiteks viis aastat tagasi, seetõttu peaksime ennast käsitlema pigem stabiilsust säilitavate süsteemidena, millest aine läbi voolab. Kui me mõtleme eluvormidest kui protsessidest, mitte kui asjadest, siis muutub meie ettekujutus elavast maailmast peagi põhjalikult. Sellisel juhul on see võrdlemisi kaugel sellest, mille me oleme pärinud traditsioonilisest mehhanitsistlikust käsitusest.

Me teame nüüd, et organismid käituvad nii, nagu nad käituvad, sest nad koosnevad mikroobidest. Tuleb välja, et me ei ole niivõrd indiviidid kui ökosüsteemid, mis koosnevad erinevatest suhtevõrgustikest. Me oleme kõndivad ökosüsteemid ja see tõsiasi peaks panema meid oma paljudesse hoiakutesse teistmoodi suhtuma.

Su jutt viib mu mõtted omakorda tolle lõigu juurde, kus sa kõrvutasid protsessivaadet pooldavat Alfred North Whiteheadi tema õpilase Bertrand Russelliga. See oli ka vahva lugu. Räägi palun sellest samuti lähemalt.

See oli peatükis, kus ma kirjutasin, kuidas seened mõjutavad loomade teadvust. Ma rääkisin kõigepealt Terrence McKennast, kes tundis suurt huvi psühhedeelsete ainete vastu ning keda Whitehead oli omakorda oluliselt mõjutanud. Seal oli veel juttu ka Richard Dawkinsist, kes ei tegele küll psühhedeelikumidega, kuid kes uurib seda, kuidas organismid ja geenid oma ümbrust mõjutavad. Dawkins väidab oma raamatus The Extended Phenotype, et geenid sisaldavad rohkemat kui vaid infot selle kohta, millistest koostisosadest organism kokku pannakse. Tema arvates on geenidesse salvestatud ka teatud käitumismustrid. Sellisel juhul avaldavad geenid organismide kehadest väljapoole ulatuvat mõju — kopratamm on selles tõlgenduses osa kopra genoomist.

Ühesõnaga, ma võrdlesin omavahel McKenna ja Dawkinsi arusaamu ja kasutasin neid väga erinevaid mõtlejaid selleks, et avardada ruumi, milles praegune mõttevahetus nendel teemadel aset leiab. Ma soovin, et me julgeksime rohkem spekuleerida, lõppude lõpuks ei ole meil sellest niikuinii pääsu. Whitehead ja Russell tulidki jutuks selles kontekstis. Viimase sõnul olevat Whitehead talle öelnud, et Russelli arvates on maailm selline, nagu see paistab keskpäeval päikesepaistelise ilmaga. Whiteheadi enda meelest on see aga pigem selline, nagu see paistab siis, kui me oleme varahommikul just sügavast unest ärganud.

Me ju teame, et me koosneme täna täiesti teistsugustest rakkudest kui näiteks viis aastat tagasi, seetõttu peaksime ennast käsitlema pigem stabiilsust säilitavate süsteemidena, millest aine läbi voolab. Kui me mõtleme eluvormidest kui protsessidest, mitte kui asjadest, siis muutub meie ettekujutus elavast maailmast peagi põhjalikult. Sellisel juhul on see võrdlemisi kaugel sellest, mille me oleme pärinud traditsioonilisest mehhanitsistlikust käsitusest.

Whitehead tahtis sellega öelda, et see, kuidas me maailma mõistame, sõltub sellest, läbi milliste filtrite me seda vaatame. Meil kõigil on omad filtrid, mis määravad ära selle, mis tähenduse me oma kogemustele omistame. Peame mõistma, et me tajume maailma läbi oma personaalsete hoiakute ja arusaamade ning et meil ei ole võimalik neist päriselt vabaneda. Seda olulisem on see, et me oleksime nende olemasolust ja laadist teadlikud. Kui me oma eelarvamustest räägime ja neid tunnistame, jõuame paremale arusaamisele lähemale. Seetõttu mulle see Whiteheadi mõte nii meeldiski.

Meie kõige fundamentaalsemad põhimõisted kujutavad endast veel meie kõige olulisemaid filtreid, kuid on meile endile ometi pea nähtamatud?

Jah, kõik need filtrid või eelarvamused vormivad meie maailmataju. Seetõttu on oluline vähemalt püüda aeg-ajalt oma vaatenurka muuta.

Tänase jutuajamise käigus on mu mõte korduvalt rännanud fraasile, mida ma kuulsin ühest Richard Tarnase loengust: meie kosmoloogiline olukord on palju voolavam ja läbipõimunum, kui me seda arvata oskame. Kas sa näed ka oma seeneuuringute kaugemaid kosmoloogilisi järeldusi?

Niipea, kui me hakkame eluvorme pidama protsessideks, mitte asjadeks, oleme koheselt palju voolavamas bioloogilises olukorras. Kui me asjadele nii vaatame, muutuvad elusorganismid stabiilseteks tegevusmustriteks muutuste lõputus jões. See muudab omakorda küsimusi, mida me maailma kohta küsime. Kui meie ontoloogia on rajatud oletusele, et maailm koosneb muutumatutest piljardikuulikestega sarnanevatest aineosakestest, peame endalt küsima, kust üldse muutused tulevad, sest omaette jäetuna ei juhtu nende kõvade kuulikestega midagi. Kui me aga lähtume sellest, et maailm koosneb protsessidest, siis on kõik pidevas loomulikus muutumises. Sellisel juhul peame jälle küsima, kuidas saavutatakse selles katkematus liikumises stabiilsus? Kust see tuleb ja kuidas seda hoitakse? Nii et erinevatest ontoloogiatest tulenevad tõesti võrdlemisi erinevad uurimisküsimused ja -probleemid. Seetõttu on idee pidevast voolavusest tõepoolest oluline nii bioloogias kui ka kosmoloogias.

Möödunud kuul intervjueerisin ma siinsamas Charles Eisensteini. See oli samuti väga huvitav vestlus. Eisenstein väidab, et praeguse tsivilisatsiooni kontrolli-ideoloogia rajaneb müüdil meie eraldatusest ja ta peab selle alusmüüdi väljavahetamist meie ajastu kõige tähtsamaks ülesandeks. Mulle tundub, et need ideed, millest sa oma raamatus kirjutad, on palju paremas kooskõlas Eisensteini käsitusega meie kõigi vastastikust sõltuvust rõhutavast interbeing«ust kui vana müüdiga kartesiaanlikest piljardikuulikestest, millest me täna juba mitmel korral rääkinud oleme? On see nii?

Jah, muidugi. Ma olen kirjutanud oma raamatu interbeing»u vaatenurgast. Seened on selles suhtes väga tänuväärseks materjaliks. Nad moodustavad erinevate organismide vahel püsivaid ühendusi, mis eristab neid paljudest teistest eluvormidest. Nii näiteks võib ka lilleõie ja seda tolmeldava mesilase suhet vaadata kui ühte interbeing'u avaldumisvormi. Kumbki ei tule ilma teiseta toime ning mõlemad on arenenud koos väga pikka aega ning on sel viisil spetsialiseerunud üksteise eest hoolt kandma. Mesilase ja lilleõie puhul oleks justkui tegemist liikidevahelise seksuaalvahekorraga. See kokkupuude on aga nende mõlema jaoks võrdlemisi üürike, pärast seda lähevad nende teed jälle lahku. Seened, nagu ma juba ütlesin, moodustavad aga teiste organismidega palju püsivamaid ühendusi. On vaks vahet, kas meil on lihtsalt kakskümmend sõpra või kakskümmend sõpra, kellega meil on ühine vereringe. Nii, et tutvus seentega toob kõige elava vastastikuse sõltuvuse tõesti väga selgelt esile. Nad sunnivad meid omaks võtma ökoloogilisema arusaama — mis ongi sisuliselt arusaam interbeing'ust. Nad näitavad, et meie ideedel oma sõltumatusest ja autonoomiast, millel rajanevad omakorda meie majandus- ja valitsuskord, puudub vähemalt seeneriigis vaste. Minu arvates teeb Charles Eisenstein väga õigesti, kui ta nendele probleemidele tähelepanu juhib. Bioloogilisel tasandil oleme kõik üksteisest täiesti sõltuvad ja oleme seda alati olnud. Ühiskondlikult oleme aga valinud eraldatuse loo, mis on tänaseks toonud meie ette terve rea väga tõsiseid probleeme.

Kui meie ontoloogia on rajatud oletusele, et maailm koosneb muutumatutest piljardikuulikestega sarnanevatest aineosakestest, peame endalt küsima, kust üldse muutused tulevad, sest omaette jäetuna ei juhtu nende kõvade kuulikestega midagi. Kui me aga lähtume sellest, et maailm koosneb protsessidest, siis on kõik pidevas loomulikus muutumises. Sellisel juhul peame jälle küsima, kuidas saavutatakse selles katkematus liikumises stabiilsus? Kust see tuleb ja kuidas seda hoitakse?

Ma usun ka, et eraldatuse müüdi ümbervaatamine võimaldaks meil oluliselt edasi liikuda ja ehk leida ka lahenduse nendele äärmiselt tõsistele kitsaskohtadele, millega me täna vastamisi seisame. Kui me kujutame ette, et me oleme midagi, mis seisab loodusest eraldi, siis oleme teel ökoloogilisse kriisi. Kui arvame, et me oleme teistest inimestest põhimõtteliselt erinevad, siis võime asuda neid ekspluateerima. Eraldatuse müüt räägib meist tõesti päris palju. Ma loodan, et kui me selle selja taha jätame, võime tasapisi tervenema hakata.

Seened, nagu ma juba ütlesin, moodustavad aga teiste organismidega palju püsivamaid ühendusi. On vaks vahet, kas meil on lihtsalt kakskümmend sõpra või kakskümmend sõpra, kellega meil on ühine vereringe. Nii, et tutvus seentega toob kõige elava vastastikuse sõltuvuse tõesti väga selgelt esile. Nad sunnivad meid omaks võtma ökoloogilisema arusaama — mis ongi sisuliselt arusaam interbeing'ust.

Siin on nüüd veel üks lause, mis mulle su raamatust silma jäi: „On ebamugav tunnistada, et meie teaduslikku tegevust vormib alusetute hüpoteeside, kujutelmade ja metafooride sasipundar.« On sul selle kohta midagi lisada?

Ma olen kulutanud päris palju aega teaduse ajaloole ja filosoofiale. Mulle pakkusid need õpingud suurt huvi, sest näitasid, et näiliselt objektiivsed teadusuuringud toetuvad käsitustele ja menetlustele, mis on oma loomult palju subjektiivsemad. Et kõigi nende kenade graafikute, tabelite ja järelduste taga, mida me tavapärasest teadusartiklist leida võime, peituvad tihti väga keerulised suhted teiste teadlaste, uuringute rahastajate ja poliitikutega. Teadusuuringutele avaldavad mõju parajasti moes olevad ideed ja ka kõne all olevad sündmused, olgu nendeks siis kasvõi ajalehtede esikülgi täitvad õnnetused ja katastroofid. Ühesõnaga, inimlik maailm kõigi oma puuduste ja vigadega ei saa jätta teaduslikule uurimistööle mõju avaldamata. Niisiis ulatuvad teadusuuringute juured sügavale sellesse pinnasesse, mis on tekkinud ilma teadlaste osavõtuta. Selle lausega tahtsin ma sellele tähelepanu juhtida. Me peame vaatama teaduse kulisside taha ja rääkima seal toimuvast ausalt ja avameelselt.

Idee, et meie loogika toetub mütoloogilisele alusmüürile, oli mulle võrdlemisi uus, kui ma sellest kõigepealt kuulsin. Sealtpeale on see mõte mulle tasapisi omasemaks muutunud. Mis sina sellest ideest arvad?

Ma ei tea, kas ma nimetaksin seda tingimata meie loogika alusmüüriks. Minu arvates on see midagi, mis eksisteerib selle kõrval. Teadlased ei ole kunagi olnud külmaverelised robotid, nad on nagu me kõik intuitiivsed, loomingulised ja emotsionaalsed inimesed, kes üritavad aru saada maailmast, mis ei ole mõeldud selleks, et me teda süstematiseeriksime ja klassifitseeriksime. Teadus on inimtegevus, mis on välja kasvanud meie soovidest ja ihadest. Teaduse voluntaristlik aspekt eksisteerib puhtloogilise kõrval ja surub sellele aeg-ajalt peale oma päevakorra.

Võtame lihtsa näite. Ideaalsel juhul algab empiiriline teadus eksperimentidest, mida kavandatakse ja mille tulemusi tõlgendatakse ettevaatlikult ja asjatundlikult. Ent, kes otsustab, milliseid eksperimente korraldatakse? Tänapäeva teaduses teevad neid otsuseid stipendiume ja toetusrahasid jagavad komisjonid, mille koosseisud kujunevad poliitiliste kokkulepete tulemusena. Niisiis, see mida me uurime, sõltub sellest, kes saab raha ja kes saab raha, sõltub omakorda meie ühiskondlikest valikutest. See on just see koht, kus teaduse loogiline ja ratsionaalne poolus kohtub oma vastandiga, mis on palju kuumaverelisem ja hämaram.

Ma tuleksin siiski tagasi sellesama interbeing'u kontsepti juurde, sest see jäi mulle Charlesiga tehtud intervjuust miskipärast eriti meelde. Mida see lugu meile oma kõrgemal abstraktsioonitasandil õigupoolest räägib?

Minu arvates ütleb see seda, et elu on omavahel niivõrd läbipõimunud, et sealt ei ole võimalik üht fundamentaalset olemisüksust välja tuua. Meil ei õnnestu kuidagi sellist üksust isoleerida ei ruumiliselt ega ajaliselt. Meil ei õnnestu organismi defineerida ei selle asukoha ega sellele mõjuvate jõudude järgi, sest kõnealune organism sõltub igal ajahetkel suhetest kogu oma ümbrusega. Kui ma kaotan oma käe, jään ma ellu; kui ma kaotan jala, jään ma ellu. Me elame üle ka kõrva ja silma kaotuse. Ent kui meid õhust ilma jätta, sureme loetud minutite jooksul. Ilma veeta peame kauem vastu, aga mitte väga palju kauem. Me ei sõltu seega täielikult mitte üksnes teistest elusorganismidest, vaid ka maailma füüsikalistest omadustest laiemalt. Seetõttu peame endast rääkides paratamatult arvesse võtma kogu meid ümbritseva elus ja eluta looduse. Siin me oleme jõudnud interbeing«u juurde jälle tagasi. Donna Haraway on väga hästi öelnud, et bioloogias on kõige väiksemaks analüüsiüksuseks suhe. Minu arvates on tal täiesti õigus, sügavamale meil enam minna ei õnnestu. Suhe on kõige väiksem üksus. See on see, kuidas mina interbeing»ust aru saan. Loomulikult on seda võimalik mõista ka teistmoodi, aga mulle meeldib kõige rohkem kirjeldatud ökoloogiline perspektiiv.

Niisiis, see mida me uurime, sõltub sellest, kes saab raha ja kes saab raha, sõltub omakorda meie ühiskondlikest valikutest. See on just see koht, kus teaduse loogiline ja ratsionaalne poolus kohtub oma vastandiga, mis on palju kuumaverelisem ja hämaram.

Kui sa peaksid kuidagi visualiseerima kõigepealt eraldatuse müüti ja seejärel interbeing'u narratiivi, siis kuidas sa seda teeksid?

Ma arvan, et ma kirjeldaksin esmalt omaenda olukorda. Ma istun praegu ruumis, mille uks ja aken on suletud. Ma viibin keskkonnas, mille parameetreid kontrollivad elektrilülitid, kardinad ja keskküte. See on tavapärane pilt linnakorteris elavast inimesest, kes elab nii, nagu tema elu ei sõltuks loendamatutest teistest eludest, kellest miljardid on elanud temast ajastuid varem. Jah, esimene mõte, mis mul seoses eraldatuse müüdiga pähe tuleb, ongi vast ukse sulgemine.

Mis tähendab seda, et alternatiivseks kujutluspildiks oleks siis ukse avamine?

Jah, kas ukse avamine või siis taipamine, et kuigi uks on suletud, pääseb õhk ometi tuppa ja kui maja veeuputuse kätte peaks jääma, siis pole suletud uksest suuremat tolku. See ei eralda meid tegelikult oma keskkonnast, vaid kujutab endast pigem sümboolset tõket, millel on mõte vaid inimlikust vaatevinklist. See ei vähendanud sugugi meie täielikku sõltuvust meid ümbritsevast maailmast.

Ma tahaks meie vestluse lõpuks viia jutu tagasi filosoofi juurde, kelle nimi tänasest jutuajamisest juba korraks läbi käis. Ma tean, et Alfred North Whitehead on olnud sinu jaoks oluline mõtleja. Räägi palun veel paari sõnaga sellest, miks võiksid Whiteheadi ideed meie tänases olukorras olulised olla.

Minu arvates on Whiteheadi teosed tänapäeval olulised õige mitmes plaanis. Praegu on nad vahest isegi veelgi ajakohasemad, kui nad olid nende ilmumisajal. Whitehead ütleb, et universum koosneb protsessidest, mitte asjadest. Sellest me juba täna rääkisime ja see mõte on mulle südamelähedane. Ma arvan, et see aitab meil maailmast rohkem aru saada ja elada sellega paremas kooskõlas. Whitehead rõhutas kõigi asjade ja nähtuste omavahelist seotust. Tal ei toimu midagi isolatsioonis, kõik organismid on pidevalt suhetes kõigi teiste organismidega. Olemasolu fakt ise eeldab seotust kõige ümbritsevaga. Kui me sellest aru ei saa, seisame õige pea vastamisi ületamatutena näivate probleemidega. Whiteheadi ideed juhatavad meid minu arvates välja sellest samast eraldatuse loost, millest me täna juba mitmel korral rääkinud oleme. Kui me ei ole ühelgi ajahetkel oma ümbrusest eristatavad, siis pole meil ju oma eraldatusest mingit mõtet rääkida. Kui me seda aga siiski teeme, siis on selge, et me juhindume mingitest teistest kaalutlustest, mitte aga sellest, mismoodi maailm meie ümber välja näeb.

Whitehead rõhutas kõigi asjade ja nähtuste omavahelist seotust. Tal ei toimu midagi isolatsioonis, kõik organismid on pidevalt suhetes kõigi teiste organismidega. Olemasolu fakt ise eeldab seotust kõige ümbritsevaga. Kui me sellest aru ei saa, seisame õige pea vastamisi ületamatutena näivate probleemidega. 

Ja kui me seda järjekindlalt teeme, siis hakkabki maailm meile varsti sellisena paistma. Whitehead räägib muuhulgas ju ka sellest, et meil on kalduvus oma mudeleid reaalsuse pähe võtma hakata. Vähemasti nii saan tema libakonkreetsuse teesist (fallacy of misplaced concreteness) aru mina: me hakkame oma abstraktset uskumust, arvamust või kategooriat pidama füüsikaliseks või „konkreetseks» reaalsuseks.

Jah, nii see on. Ma arvan, et me teeme seda tegelikult kogu aeg, selle vastu ei olegi head rohtu. Me unustame alailma ära, et meie kaardid on ikkagi ainult kaardid ja mitte territoorium. Me unustame ära, et meie mudelid on vaid mudelid ja meie metafoorid vaid metafoorid. Meil ei ole kahjuks metafooride asemel ka midagi paremat kasutada. Ainus, mis me siin tegelikult teha saame, on mängida võimalikult paljude erinevate mõtteraamistike ja kõnekujunditega, püüda vaadata maailmale võimalikult paljudest vaatenurkadest ja kogu aeg meeles pidada, et meie metafoorid on siiski vaid metafoorid. Ma usun, et kui me seda hoolikalt teeme, siis õnnestub meil ehk vältida neid probleeme, millega me praegu kokku puutume. Whiteheadi sõnul lähevad asjad viltu siis, kui me unustame ära, et me näeme oma mudeleid, mitte reaalsust ennast. Aga nagu ma juba ütlesin, selle vastu ei olegi head rohtu. Me peame vaid olema sellest probleemist teadlikud ja ei tohi seda kauaks ära unustada.

Vastasel juhul saavad meist meie enda loodud kategooriate mängukannid?

Just nimelt — lood, milles me elame, vormivad meie käitumist, ja mõjukad lood vormivad meid väga põhjapaneval moel. Kui me need välja vahetame, muutuvad ka meie käitumis- ja mõttemustrid ning tundelaad.