Jonas Nahkor: Looming, mis ei avaldu vormides

Fotograaf: Stina Kase Foto: Andre Taal

Istun sügisõhtul sõprade juures, joon teed konjakiga ja kogun mõtteid. Meil käib vestlus, kus kolm asjaosalist inimest räägivad mulle, kuidas Vipassana 10-päevases täieliku vaikimise laagris mõned osalejad tarduvad, kaotavad korraga valitsuse enda hääle üle või näevad kollektiivselt unenägusid laagripaigas toimunud ülespoomistest. Räägin neile omakorda sellest, kuidas mingi kummalise teraapiasessiooni käigus mu üksinda metsa saadetud sõber pärast seda kaheks kuuks Paldiski maantee haiglasse sattus. Ta saadeti metsaga suhtlema täiesti vales eelhäälestuses.

Pärast selle loo rääkimist ma vestluses enam väga ei osale. Lehitsen raamatut Peeter Lauritsa Kütioru perioodist ja olen haaratud kirjeldustest, kuidas inimese terve mõistus orgu kaob, tema tegemised mingisse kummalisse korduvusse seatakse ja pimedus mõtete üle võimust võtab. Meenub, et selliseid asju ei juhtu ainult kunstnikega. Ka minu tuttav metsapidaja ja arborist, kes oma kodumetsa hästi tunneb, kirjeldas kord, kuidas ta mõne hektari suurusel alal mitu ringi käis, enne kui ta oma tuttavast metsast tee jälle välja leidis. Meenub rahvapärane ütelus, et mitte inimene ei eksi metsa ära, vaid mets eksitab teda, juhatab teda ringi käima. 

Just enne tuppa tulekut olin sõbraga arutanud, mis on pimeduse süda, mida Joseph Conrad püüdis kujutada samanimelise romaaniga ja Francis Ford Coppolla sellest lähtunud filmiga. Pimeduse süda on see, mis paksu džungli tuumast välja voolab ja üle meie ähvardab vajuda. See on metsa kisendav vaikus. Kuna vaikus ise päriselt ei kisenda, on selge, et hirm üksi džunglisse jääda on tegelikult hirm iseenda ees. Pärast pikka nõutust, millest selles artiklis kirjutada, oli jutt ise otsustanud mulle kätte jalutada.

Kuidas tõhusalt ringi hulkuda?

Mind hirmutavad psühhedeelikumid ja nendega kaasnev kontrolli kaotus oma tajude üle. See on minu jaoks uncanny valley – koht, milles ma justkui näen tuttavat inimest, kuid teda päriselt ometi kätte ei saa ja ära ei tunne. See kohutab mind. Elukogemus on mind selliste olukordade suhtes ettevaatlikuks muutnud, seda juba alateadvuse tasandil. Oma teadvust saab avardada, käänata ja kasvatada, kui me selle tuttavatest asjadest eemale suuname. Olgu selleks siis see varem mainitud Vipassana täieliku vaikimise laager, milles ma pole osalenud, või looduslikus vaikuses viibimine, millest olen öises metsas ringi ekseldes ise osa saanud.

Kui ma olin mõned aastad niimoodi praktiseerinud metsas ringi uitamist, hakkasin mõistma, miks on öises metsas nii raske saavutada kohalolu tunnet. Kui me paarimehega luuresalgana ööd läbi metsas tallasime ja kaitseväes poisikeste mängudega tegelesime, ei olnud ma kindlasti kohal. Me küll liikusime vaikselt ja ilma valgusallikata, kuid me siiski sõltusime üksteisest, kasvõi vaikiva küünarnukitunde osas. Me mõtlesime ülesandele, mis käsil. 

Kui ma kasutan pealampi või käin laia rada, ei ole ma ka kohal. Valgusega loon enda ümber tsooni, mis minust juba kaugelt teada annab, rada eraldab mind füüsilise lageda barjäärina metsast kui keskkonnast. Mu pilk on jalgade ette ära ahendatud – ma ei taju enda ümber olevat ruumi ega ennast selle sees. Sedasi saab tarbida kindlat looduse funktsiooni, enamasti rekreatiivset ja terviseliikumise otstarvet.

Niisiis olen käinud üksi, lambita, rajata, telefonita — ja mis veel tähtsam — eesmärgita. Esialgu võtsin ma endaga kaasa kartuse, et ma kellegi otsa komistan. Ma kõndisin, kaigas käes ja käed valmis kellegagi võitlema, isegi kui väljas veel suhteliselt valge oli. Kellega võitlema? Kuna ma ju tegelikult midagi peksta ei tahtnud, siis oli esimeste hulkumisaastate eesmärk ka see rumal hirm koju maha jätta. 

Ja kui see kõik lõpuks maha jääb, võin juba mõelda, et olen kuhugi kohale jõudnud. Minus on tähelepanu, mida ei summuta hirm, minu meeled on ärksad, sest neid ei ahenda valgusvihk, inimeste jutuvadin ega muud hääled. Kõik, mis minu ümber on, sunnib mind tajusid teritama, kuulama ja ümbritsevat jälgima, seda eriti pimedas. See, kuidas me suhtume vaikusse, määrab selle, kuidas me teeme muusikat. See, kuidas me suhtume pimedusse, määrab selle, kui palju me näeme.

Olen Kütioru Avatud Ateljee raamatu lehitsemisega lõpule jõudnud. Kütiorgu ehk metsa elama minnes ei lõiganud Peeter Laurits end ümbrusest ära, vaid liitis end pärisümbrusega uuesti kokku – sain raamatust teada, et temaga naasid „koju“ ka koer Kongo ja kass Hippolit. 

Muutunud teadvuseseisundid

Mõiste „muutunud teadvuseseisund“ seostub mõnele psühhedeelikumide või laagritega — tuleb retriiti minna, raha välja käia ja õpetaja palgata. Kaaslasele, kes mõnd sellist lahendust minulegi tutvustab, ütlen, et ma ei soovi seda teha. Mõjutaja, mida mina olen valmis teadvuseseisundi muutmiseks vastu võtma, on sihitu hulkumine öises metsas. Ma usun, et see kogemus on kõige lähemal Jiddu Krishnamurti kirjeldatud loomingulisele tähelepanule.

Nimelt küsib Krishnamurti korduvalt, sealhulgas ka 1980. aasta dialoogides, kas on olemas loomingut, mis ei avaldu vormis – ei muusikalise, tehnilise, maalilise, usulise, skulptuurilise, spirituaalse, sõnalise ega ühegi teise materiaalse jäädvustusena. Jah, ka usk, sõna ja spirituaalsus on tema jaoks materiaalsed, sama jäigad ajasse kinni jäänud asjad nagu kivist skulptuurid. Krishnamurti kirjeldab kogemust, kus toimub loomine, ning nagu ma temast aru saan, siis selle loomise käigus luuakse vaikust, mittemidagit, nulle. 

Sellise loomingu vennastermin on võõrkeelne sõna „negatsioon“. Kusjuures too kogemus pole kättesaadav ainult Krishnamurtile, vaid ta peab seda täiesti igapäevaseks asjaks – see toimub igas vaatlejas, kes unustab vaatamise ajal enda külge mälestusi korjata ja mõelda. See on valguse ja pimeduse, rohelise ilu ja väikeste loomade häälte tegutsemine minu sees minu enda osavõtuta.

Mittemillegi loomist, negatsiooni, on tõesti hädasti vaja. Ma tean, et inimkond ja inimsus võidaksid sellest, kui me oskaksime lasta õigetel kogemustel ennast rahulikuks nullida ja luua sellest kogemusest ühe suure mittemillegi, millest ei saa rääkida ja mida ei saa kujutada. Sellises tegutsemises säilib looming, ent puudub tahe, tähendus ja väljendus ning see ongi hea.