Helle Kaasik: psühhedeelse kogemuse mitmekesisus: vikerkaare nähtamatu värv

Foto: Andre Taal, fotograaf Laila Kaasik

Helle Kaasiku sõnul on nii laiemas avalikkuses kui ka teadusmaailmas käimas psühhedeelia taassünd — psühhedeelne renessanss.

Religioonipsühholoogia alusepanija William James (1842—1910) kirjutas oma eriala klassikaks saanud raamatus „Usulise kogemuse mitmekesisus“, et meie tavaline ärkvelolekuteadvus on ainult üks teadvuse olek, mille kõrval on olemas palju teisi, mis ilmnevad selleks vajaliku stiimuli mõjul. Sellele sageli tsiteeritud järeldusele jõudis ta pärast psühhoaktiivse dilämmastikoksiidiga („naerugaas“ N2O) iseenda peal katsetamist. James proovis ka psühhedeelset meskaliini sisaldavat peiote-kaktust, kuid saadud kogemus ei vastanud tema ootustele. 

Paljud inimesed tunnevad aeg-ajalt vajadust oma teadvuse seisundit muuta. Pikka aega on teatud, et psühhoaktiivsete ainete sihipärane kasutamine sobivas keskkonnas või asjakohases rituaalis võib anda häid tulemusi.

Psühhedeelia taassünd

Viimastel aastakümnetel on taju ja enesetunnet muutvate psühhedeelikumide (nt psilotsübiin, ayahuasca, LSD) teaduslik uurimine elavnenud. Sel teemal räägitakse ja kirjutatakse üha rohkem nii laiemas avalikkuses kui teadusmaailmas – käimas on psühhedeelia taassünd, „psühhedeelne renessanss“.

Ometi on inimesi, kellele ei piisa sellest, et nad loevad ekstaatilistest ja müstilistest kogemustest religioonipsühholoogia õpikust, nad tahavad lisaks teadmisele ka tunda.

Katsed psühhedeelikumidega on näidanud, et turvalises keskkonnas on need tervetele inimestele üpris ohutud. Neist loodetakse uusi ravimeid depressiooni, ärevushäirete ja sõltuvushaiguste vastu. Vaimselt ebastabiilsed, psühhoosile kalduvad inimesed peaksid neid aineid siiski vältima ja eelneva kogemuseta inimesed peaksid neid pruukima asjatundliku järelevalve all. Asjatuid lootusi uuele imerohule pole vaja võimendada, see edendaks vaid vastutustundetut äri. Psühhedeelia taassünd peab „tippima tasakesi ümber lõvikoopa“ – vältima USA 1960-ndatele aastatele iseloomulikku kriitikavaba optimismi, mille tulemusena pandi psühhedeelikumid lõpuks nii range kontrolli alla, et isegi nende teemaline teadustöö oli aastakümneid peaaegu võimatu.

Rituaalid psühhedeelsete loodussaadustega

Ayahuasca’t, peiote-kaktust ja psilotsübiini sisaldavaid seeni on traditsioonilistes rituaalides kasutatud ravimiseks ja vaimuilmast teadmiste saamiseks. Psühhedeelikume kasutatakse vaimse maailmaga ühenduse loomiseks ka tänapäeval, kuigi paljudes maades seadus seda ei luba. Kasutajaid represseeritakse, neid süüdistatakse näiteks nõiduses või rahvatervise kahjustamises, seetõttu toimuvad sellised rituaalid salaja. 

Alates 2014. aastast olen ma psühholoogiat ja religiooniuuringuid õppides uurinud ayahuasca rituaale ja nendes osalejaid. Rituaalides osaletakse enesearengu, tervenemise ja spirituaalse kogemuse saamise eesmärgil. Tegemist on rituaalse praktikaga, milles peale joogi enda on tähtis osa kogenud tseremooniameistril, protsessi toetaval muusikal ja osalejate ringi koostööl. Rituaalil kogetakse taju ja enesetunde muutusi, unenäolisi nägemusi, uut arusaamist iseendast ja maailmast. Kogemus võib olla meeldiv ja ülendav, mõnikord aga hoopis raske, hirmus või kannatusterohke. 

Osalejate vaimse tervise uurimiseks kasutatud psühholoogilised testid kahjustusi ei näidanud. Ärevust ja depressiooni oli neil keskmisest vähem, vaimsed võimed olid normaalsed. Osalejad hindasid rituaalide mõju oma elule enamasti positiivseks: eluviis muutus tervislikumaks, paranes psühholoogiline toimetulek, vabaneti hirmudest ja depressioonist, maailmavaade avardus.

Rituaalides osaletakse enesearengu, tervenemise ja spirituaalse kogemuse saamise eesmärgil. Tegemist on rituaalse praktikaga, milles peale joogi enda on tähtis osa kogenud tseremooniameistril, protsessi toetaval muusikal ja osalejate ringi koostööl.

See ei tähenda siiski, et ayahuasca kõigile hästi mõjuks. Enamus inimesi ei soovi ega vaja sellist tugevat teadvusemuutuse kogemust. Ometi on inimesi, kellele ei piisa sellest, et nad loevad ekstaatilistest ja müstilistest kogemustest religioonipsühholoogia õpikust, nad tahavad lisaks teadmisele ka tunda.

Buum, äri ja turistilõksud

Ayahuasca rituaalid on maailmas populaarsust kogudes äriks muutunud. Eestis küsitakse rituaaliöö eest tavaliselt 100—150 eurot, sageli tehakse 2—3 ööd järjest. Mitmed ayahuasca traditsioonidega põlisrahvad on nende püha ravimiga äritsemisest nördinud ja protestivad selle vastu. Teised aga kasutavad ayahuasca-buumi, et lüpsta naiivsetelt valgetelt head raha. Buum on koroonaviiruse leviku tõttu hoogu kaotanud, kuid rituaale jätkavad mõned korraldajad, kes ei hooli keeldudest ega nakkusohust, vaid väidavad, et nende teenused kaitsevad haiguste eest.

Ayahuasca-buumi edenedes ja hindade kasvades hakkasid rituaale korraldama ka rikastuda soovijad, kes ei karda tulu nimel seadust ega turvareegleid rikkuda. Isehakanud rituaalikorraldajaid huvitab sageli raha rohkem kui osalejate tervis või traditsiooni järgimine. Nende libatseremooniaid iseloomustavad kõrge hind, liiga suured grupid, avalik reklaam internetis, imelubadused ja turundustrikid. Traditsioonilise taimejoogi asemel võidakse osalejatele pakkuda teistest taimedest või psühhofarmakonidest aseaineid või siis pakutakse lühikese aja jooksul mitmeid tugevatoimelisi aineid – see võib olla tervisele ohtlik. Seadusevälistes rituaalides osalejaid võidakse petta ja ära kasutada, sest teatakse, et need ei lähe üldjuhul politseist ega tarbijakaitsest abi otsima. Ayahuasca’t ja selle aseaineid pakutakse mõnikord koguni internetis müügiks. Sellisest ärist on mõistlik eemale hoida. Paraku satuvad selle ohvriks sageli just kogemusteta inimesed, kes ei oska „püha meditsiini“ pakkuvaid turistilõkse ära tunda.

Miks uurida võõramaiseid rituaale?

Miks uurida Eestis Amazooniast pärinevaid “looduslaste veidraid hobisid”, võõramaiseid rituaale, milles on osalenud ainult mõni tuhat Eesti inimest?

Erinevaid vaimseid õpetusi pakutakse meile igast kandist ja selles mitmekesisuses on keeruline orienteeruda. Seepärast otsivadki inimesed vastuseid ja lahendusi isiklikku kogemust pakkuvatest praktikatest.

Muidugi tuleb Eestis kõigepealt tegelda tõsiste, paljusid inimesi puudutavate probleemidega nagu inimeste tervis, majanduslik toimetulek, turvalisus, keskkond ja rahvakultuur. Paraku on tänapäeva elav rahvakultuur mõjutatud kogu maailma kultuuridest. Erinevaid vaimseid õpetusi pakutakse meile igast kandist ja selles mitmekesisuses on keeruline orienteeruda. Seepärast otsivadki inimesed vastuseid ja lahendusi isiklikku kogemust pakkuvatest praktikatest. Enne nende kohta arvamuse kujundamist on ju ometi mõistlik teada, millega on tegu: missugused inimesed nendes rituaalides osalevad ja miks, mida seal tehakse ning kuidas see osalejate elu mõjutab. 

Vikerkaare nähtamatu värv

Psühhedeelsetes rituaalides osalejad moodustavad Eestis silmapaistmatu vähemuse – vähemuste vikerkaare nähtamatu värvi, ultravioleti. 

Me kohtume aeg-ajalt mõnes metsamajas üksteisega, rituaalijuhiga, pühade taimede ja iseendaga. Me vaatame tähti, kuulame muusikat, laulame, palvetame, jagame oma unistusi ja kogemusi. Elame igapäevaelu koos teistega ja siiski veidi teisiti, sest oleme kogenud midagi erilist. Oleme ehk ka natuke loodushoidlikumad ja -lähedasemad. 

Kes pole hädas, jätta rahule

Kas ühiskond peab keelama seda, et inimesed valivad oma teadvuse seisundi muutmiseks seaduslikust alkoholist vähem kahjuliku aine, mis erinevalt alkoholist ei põhjusta sõltuvust ega vägivaldsust?

Kuivõrd on inimene meie ühiskonnas vaba tegema iseendaga seda, mis kedagi teist ei kahjusta?

Kas tuleb kurjategijateks pidada neid, kes kellelegi kurja ei tee? Või on enamusest erinemine iseenesest kahtlane ja karistatav?

Üht pisikest vähemust uurides tekivad sellised suured küsimused.

Arutasin abikaasa Markoga tööpäeva lõpus, kuidas ühiskond psühhoaktiivsete ainete kasutajatega käituma peaks.

“Kes on hädas, neid tuleb aidata. Kes pole hädas, jätta rahule,” arvas ta.

See on kõige mõistlikum jutt, mis ma sel teemal kunagi poliitiku suust kuulnud olen.

Helle Kaasik kirjutas oma esimese doktoritöö teoreetilise füüsika alal, praegu uurib ta ayahuasca rituaale ja nendes osalejaid.