Tõnis Mägi: sipelgad

Foto: Andre Taal, fotograaf Maarja Mägi

Tõnis Mägi avastas end sukeldumise käigus ülespoole lendamas.

Maailm on muutunud. See on selge. Poola poeet Zbigniew Herbert on kirjutanud kunagi prohvetlikult: ”Seda juhtub väga harva. Maa telg jääb krigisedes seisma. Siis peatub kõik.” (Tõlkinud Hendrik Lindepuu). 

Vaikus. Ja siis kraaksatab vares. Taas vaikus ja äkki tajun enda sees kostvat vaikset, sillerdavat heli. Meenub Juhan Liiv:

“Kui mina olin veel väikene mees,

 üks helin mul helises rinna sees.”

Helin, vaikne sisehääl ütleb: ”Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen sinu Jumal...” (Jesaja 41: 10).

Selle heliga teen ajaretke… talvel traatide undamine telegraafi liinidel, lainete loksumine vastu muuli, kajakate kriisked, vikati luiskamise siuhh. Lapsepõlv. Mulle meenub, kuidas mu ema mind Aleksandr Borodini “Vürst Igori” proovidesse kaasa võttis. Kuidas mul väikese poisina „Polovetside“ tantsu kuulates hing kinni jäi... ja ”sipelgad” mööda selga jooksid. Seda kogemust tahtsin ikka ja jälle uuesti kogeda. Miks just Borodin, mitte näiteks Mart Saar? Vastust ei ole. On vaid mällu salvestunud eriline tunne. Seega ei ole heli minu jaoks elastses keskkonnas leviv abstraktne laine, vaid reaalselt, füüsiliselt kogetav nähtus.

Neile, kelle “vastuvõtja” töötab tõrgeteta, on maailm avaram ja imelisem.

Mõned aastad tagasi õnnestus käia Armeenias, Gjumris (endine Leninakan, olin seal kunagi sõjaväes). Kesklinnas on Surb Amenaprikichi kirik, mis jäi pärast 1988. aasta suurt maavärinat imekombel terveks. Palusime kirikuteenrit, et ta meid sisse laseks. Hämaras, iidsete võlvide all, kostus äkitselt imeline heli. Kirikuteener laulis. Aga kuidas laulis — milline ilu, selgus, kurbus, rõõm. Katuseaknast sisenev päikesekiir kuldamas seinale maalitud pühaku jalgu… Ja mu “sipelgad” olid jälle kohal. Pisarad valgusid üle palge. Püha Vaimu puudutus.

“Ja kui mina sirgusin suuremaks,

läks helingi rinna sees kangemaks,” jätkab Juhan Liiv.

Käesoleva aasta septembris külastasime Kärduga Laulasmaal asuvat Arvo Pärdi Keskust. Suurepärase akustikaga hubases saalis kanti ette Pärdi üks tuntumatest instrumentaalmuusika teostest — „Tabula Rasa“. Olin seda teost varemgi kuulnud, kuid seekord olin hetkega “pildi sees”. Tajusin selgelt, kuidas sukeldusin endasse. Justkui sügavasse kaevu. Ja see kaev oli põhjatu. Ikka sügavamale ja sügavamale. Ning äkki olin ma lendamas ülesse. Lõpmatusse. Vapustav kogemus! Korraks tundsin, et pean midagi soovima (soovide kaev? Wishing Well). Sarnasus Gjumri kirikus kogetuga oli ilmne. Samasugune, füüsiliselt tajutav puudutus. Valgus, selgus, rõõm ja kurbus. Ning Ülevus. Nähtamatu, selge kohalolek.

“See helin mu elu ja minu hing,

tal kitsaks on jäänud maapäälne hing.” (Juhan Liiv)

Hing igatseb kuulata ehtsat, tõelist heli, mitte massiliselt produtseeritud laiatarbekaupa. Kuid midagi uut on sündimas muusikas, kunstis, kirjanduses. Mäletate millised poliitilised sündmused toimusid 60-ndatel? Vietnam, Praha, Pariis. Vastukaaluks uus põlvkond muusikuid ja muusikat: Dylan, Hendrix, Zeppelin, Pink Floyd. Uus mõtlemine ja uus heli. Uus energia. Tasakaalu on nüüdki vaja.

Ühel hetkel astuvad jälle püünele peiarid, kitarr kaelas ning laulavad päriselt päris asjadest ilma laserkiirte ja valge tossuta. Laulavad laule, mis jätavad luu-üdisse jälje. Nad korrastavad vahepeal käest ära läinud arusaamisi. Viskavad valed prügikasti. Aitavad taastada ühishingamist ja on vaimukad. Nad tirivad oma viisidega tõejärgse aja tagasi sinna, kus ta olema peab ning liidavad taas sõpruskondi. Küll tahaks loota, et see kõik mida kirjutan, kord tuleb.

Äsja kogetud Jaak Tuksami kontsert Hopneri majas kinnitab seda. Jaak on mees, kes on minu meelest välja valitud tuhande aasta taguseid kadunud laule püüdma. Kelle tunglad on kui päikesepatareid. Ja kes ise on täis selgust, valgust, rõõmu ja kurbust.

Kuid eks igaüks taju heli isemoodi. Maitse üle ei vaielda. Võime valida Armeenia sajandeid vana kirikulaulu, Aleksandr Borodini, Arvo Pärdi või Jaak Tuksami loomingu vahel. Neile, kelle “vastuvõtja” töötab tõrgeteta, on maailm avaram ja imelisem. Tean seda. Ja veel, inimene on hing, vaim ja keha. Öeldakse, et muusika läheb hinge. Mulle tundub, et muusika kõnetab pigem vaimu läbi hinge. Ja siis tulevad ka „sipelgad”.

Tõnis Mägi on muusik, kelle laulud kandsid meid kolm aastakümmet tagasi iseolemisele lähemale.