Luis Eduardo Luna: Mõned mõtted meelest, panpsühhismist ja psühhedeelikumidest

Foto: Andre Taal, foto erakogust

Luis Eduardo Luna sõnul ei ole panpsühhism uus idee, vaid kõigi meie eellaste ühine arusaam.

Teadvusuuringud olid kuni viimase ajani pea keelatud territooriumiks. Kes sinna omal riisikol siiski sisenes, võis seada ohtu oma akadeemilise karjääri. Psühhedeelikumide teaduslikud uuringud olid seda veelgi enam, sest keeluseadused olid kogu selle teema kalevi alla pannud. Panpsühhismist, mis on iseenesest vana idee, ei räägitud ka mujal kui ainult üsna piiratud filosoofilistes ja teaduslikes ringkondades. See kõik on nüüd järsult muutunud — kõigis nimetatud valdkondades ilmub tohutult artikleid ja raamatuid ning interdistsiplinaarsed arutelud, kuhu on kaasatud füüsikud, bioloogid ja teised, on väga huvitavad ja mõtlemapanevad. Kas teadvus on emergentne nähtus, mis tekib pärast seda, kui on jõutud vajaliku komplekssuse tasemeni? On see universumi fundamentaalne omadus, mida võib leida selle kõikidelt tasanditelt, kõige väiksematest aine- ja energiaosakestest ning elusorganismidest kuni galaktikate vastastikmõjuni? Me räägime siin meele ja mateeria, teadvuse ja füüsikalise maailma suhete suurest saladusest. Descartes’i range dualism on mitmete sajandite vältel hoidnud lääne mõtlemist oma haardes. Praegu räägitakse üle kogu maailma uutest lähenemisnurkadest, et paremini mõista seda avaramat pilti, mille paljude erinevate erialade üheaegne informatsiooniplahvatus meie käsutusse on andnud?

Me vajame laiahaardelisemat füüsikalist maailmavaadet. „Meele“ mõistet segab meil praegu füüsikalistes või loogilistes kategooriates käsitleda meie puudulik teadmine fundamentaalsetest füüsikaseadustest,“ kirjutab Penrose.

Sellised kaalutlused on eriti olulised meie ajastul, mida Paul J. Crutzen on nimetanud antropotseeniks ning mille kohta on meil piisavalt andmeid, et väita: inimsugu on asunud muutma või mõjutama meie maakera atmosfäärilisi, geoloogilisi, hüdroloogilisi, biosfäärilisi ja teisi süsteeme. Me oleme ökoloogilise katastroofi künnisel, millega kaasneb vältimatult ka sotsiaalne kokkuvarisemine. Meil on suurem põhjus kui kunagi varem mõelda inimeste osast sel planeedil, sest me vajame praegusel kaootilisel ajal hingepidet ja uut tähendust. On aeg tõsiselt küsida, millel rajaneb õigupoolest arusaam oma liigi väidetavast erandlikkusest. Kuidas see klapib tõsiasjaga, et me oleme nii sees- kui välispidiselt sängitatud mikroorganismide tohutusse maailma, mis meid käigus hoiab ning mis seob meid koos teiste liikidega määratusse elukangasse. Me teame nüüd, et kujutame endast konglomeraati, mis koosneb triljonite mikroorganismide rakuvõrgustikust. Meie tervis ja isegi tuju sõltuvad selle konglomeraadi käekäigust.

Evolutsioonilises bioloogias ja võrdlevas psühholoogias esitatakse järjest uusi tõsiasju sellest, et intelligentsus — ja mingit laadi teadvus — on omane mitte ainult šimpansidele ja bonobodele ning meie teistele lähisugulastele, vaid ka delfiinidele, elevantidele, lammastele, nahkhiirtele, varestele, papagoidele ja isegi herilastele. Bioloog ja primatoloog Frans de Waal toob oma raamatus „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ (Tänapäev, 2018) selle kohta arvukalt näiteid. Mingit laadi subjektiivne kogemus, pilt endast, on olemas ka peajalgsetel (kaheksajalgadel, kalmaaridel, nautilustel), kes on meist evolutsioonilises mõttes 600 miljoni aasta kaugusel. Sellest räägib teadusfilosoof Peter Godfrey-Smith oma suurepärases raamatus Other Minds: The Octopus, the Sea, and the Deep Origins of Consciousness. „Peajalgsed on vaimse komplekssuse saared selgrootute loomade meres,“ kirjutab ta.

Me teame nüüd, et kujutame endast konglomeraati, mis koosneb triljonite mikroorganismide rakuvõrgustikust. Meie tervis ja isegi tuju sõltuvad selle konglomeraadi käekäigust.

Intelligentsust võib leida ka seeneriigist. Nagu kirjutab mükoloog Paul Stamets, on seeneniidistik „avatud tunnetusvõimeline membraan, mis jälgib muutusi oma keskkonnas ja suudab nendele reageerida... Seeneniidistiku läbipõimunud membraanid moodustavad minu arvates kompleksse neuronitega sarnaneva võrgustiku, mis mängib seene kollektiivse teadvuse rolli.“ Väga aktiivsed on ka uuringud, mis käsitlevad taimede intelligentsust. Itaalia päritolu Austraalia teadlane Monica Gagliano sõnul „võivad taimedel küll puududa ajud ja närvirakud, kuid see-eest on nende rakkudes kaltsiumipõhine rafineeritud infovõrgustik, mis sarnaneb loomade mäluga.“ Enamik meist on paraku taimede suhtes pimedad ja ei pööra taimeriigi saavutustele suuremat tähelepanu. Kujutame end korraks seisma kauni paabupõõsa kõrvale. Selle tuhanded lehed tunnetavad päikest ja saavad sealt toitu, selle õrnad roosad õiekesed eritavad feromoone ja meelitavad ligi putukaid, kes kannavad nende õietolmu teistele taimedele, selle juured tungivad sügavale maasse, kus nad vahetavad oma viimistletud seenjuurte abil toiduaineid teiste taimedega. Teadvus ja intelligentsus näib meid ümbritsevat kõikjal.

Seeneniidistiku läbipõimunud membraanid moodustavad minu arvates kompleksse neuronitega sarnaneva võrgustiku, mis mängib seene kollektiivse teadvuse rolli.

Kui palju on mateerial meelt? Füüsik David Bohm väitis, et meel ja mateeria on olemise kõigil tasanditel teineteisega intiimselt seotud, nad kujutavad endast ühe ja sama protsessi mentaalset ja ainelist poolust. Bohm käis välja omaenda panpsühhistliku käsituse, mis toetus kvantmehaanika seadustele. Tema arvates on kogu reaalsuse nurgakiviks energia. Energia on protsess, mille üheski staadiumis ei saa mentaalset materiaalsest sisuliselt eristada: „Ma väidaksin, et nad mõlemad [meel ja mateeria] on põhimõtteliselt üks ja seesama... See, mida me kogeme meelena...  avaldub viimaks ikka lainefunktsiooni ja osakeste „tantsuna“. Olemise erinevate tasandite vahel ei ole ületamatuid lõhesid... See tähendab aga, et teatud mõttes on mingi algeline teadvus olemas juba elementaarosakestel. Seetõttu näib ka mõistlik oletada, et on olemas universaalne lõputult kõrgem teadvus, mis hoiab kogu protsessi [s.o universumit].“

Sel sügisel Nobeli füüsikaauhinnaga pärjatud Sir Roger Penrose’i arvates on teadvuse komputatsiooniline mudel liiga kitsarinnaline. Me vajame laiahaardelisemat füüsikalist maailmavaadet. „Meele“ mõistet segab meil praegu füüsikalistes või loogilistes kategooriates käsitleda meie puudulik teadmine fundamentaalsetest füüsikaseadustest,“ kirjutab Penrose. Meel võib olla olemise vundament, mis hoiab kogu kõiksust ja moodustab seejuures kogu universumis pidevalt uusi individuaalseid ja kollektiivseid subjektiivse kogemusega teadvuskeskusi.

Kontseptuaalselt on panpsühhism lähedalt seotud animismiga — traditsiooniliste ühiskondade ühise maailmavaatega. Kõik meie eellased — sõltumata sellest, kellest me täpselt pärineme — olid animistid. Indiaanlased Alaskast kuni Tierra del Fuegoni usuvad, et nad jagavad maailma kõikide teiste olendite, asjade ja nähtuste vaimudega. Vahel võtavad need mägede, siis jälle metsade, jõgede, järvede, taimede, seente, loomade või mitmesuguste loodusjõudude vormi. Animism ei ole religioon, filosoofia ega ideoloogia. See rajaneb kindlal isiklikul vahetul kogemusel ja ei ole seega diskursiivne. See on põlvede vältel kogutud empiiriline teadmine maailmast, mida usutakse olevat hingestatud.

"Meele" mõistet segab meil praegu füüsikalistes või loogilistes kategooriates käsitleda meie puudulik teadmine fundamentaalsetest füüsikaseadustest.

Indiaanlaste avastused rajanevad kõige oleva põhimõttelist sugulust rõhutaval epistemoloogial. Need avastused pole olnud sugugi vähetähtsad. Me kasutame nende avastatud taimi toidu- ja ravimitööstuses. Amazonase hõimud hakkasid tegema kummi, mis on vajutanud moodsale maailmale oma vaieldamatu pitseri. Indiaanlased leidsid viisi, kuidas vastavalt vajadusele meelt muuta. Neil oli selleks palju taimi. Osad parandasid jahiks valmistuvate meeste nägemisteravust ja lõhnataju, teised ravisid ja panid unenägusid nägema. Mõned taimed aitasid suhelda teiste olenditega, teised õpetasid jälle omasugustega rääkima. Kolumbuse-eelset Ameerikat pole võimalik mõista, kui me vaatame mööda sellest, kuidas tema asukad kasutasid meelemuutmiseks pühasid taimi. Viimaseid oli samuti arvukalt: tubakas, koka, meskaliini sisaldavad kaktused (peiote ja San Pedro), sellised trüptamiini sisaldavad taimed nagu Anadenanthera ja Virola, mida kasutatakse psühhedeelsetes keedustes yajé ja ayahuasca, ja psilotsübiini sisaldavad seened, mida Mehhikos elavad masateegid imepärasel kombel siiani kasutavad. Lisaks oma kognitiivsele mõjule on nimetatud taimedel veel mitmeid teisi meditsiinilisi omadusi. Indiaanlased olid meelefarmakoloogia vallas tõepoolest suured asjatundjad.

Praegu on huvi psühhedeelsete ainete vastu taas märgatavalt kasvanud ning põlisrahvaste teadmistel on olnud selles renessansis oluline koht. Pärast 35 aastat üleilmset moratooriumi hakkas üha suurem hulk mõjukaid institutsioone, nagu näiteks Harvard, John Hopkins, Zürichi Ülikool ja Londoni Imperial College, inimkatsetes uurima psühhedeelikumide füsioloogilist ja teraapilist mõju. Nad tegid seda kõike rangelt reglementeeritud tingimustes. Eriti olulisteks peeti nendes katsetes ümbrust, eelhäälestatust ja kogemuse tähenduse otsimist. Mõningatel juhtudel on saavutatud erakordseid tulemusi. John Hopkinsi Ülikoolis uuriti psilotsübiini mõju vähihaigetele patsientidele. „Kõrge annus psilotsübiini vähendas nii arsti kui ravialuse hinnangul oluliselt masendust ja ängi, mille tagajärjel patsiendi elukvaliteet paranes. Tähendus ja optimism tulid ellu tagasi ja surmahirm vähenes,“ leiti uuringus.

Indiaanlased leidsid viisi, kuidas vastavalt vajadusele meelt muuta. Neil oli selleks palju taimi. Osad parandasid jahiks valmistuvate meeste nägemisteravust ja lõhnataju, teised ravisid ja panid unenägusid nägema. Mõned taimed aitasid suhelda teiste olenditega, teised õpetasid jälle omasugustega rääkima.

Paljud inimesed väljaspool uurimisinstituute räägivad samal ajal erakordsetest ühtsuskogemustest, mis lasevad neil astuda kontakti loodus- ja vaimumaailmaga. Nii USA-s kui ka mujal on märgata valmisolekut seadusandlikult vastustada looduse kriminaliseerimist, millega pea kõik riigid siiani tegelevad. Psühhedeelsed taimed ja ained on teadvusuuringute ainulaadsed tööriistad. Kui nendeni on jõutud vastutustundlikult ja kogenud asjatundja pilgu all, võivad psühhedeelikumid pakkuda vormivaid kogemusi, mis aitavad meil üle saada oma üksindustundest ja rõõmu tunda meie planeedi hämmastavast mitmekesisusest. Animism, mis ei vastanduks teadusele, vaid oleks selle liitlane, võib aidata meil oma tänasest ökoloogilisest ja ühiskondlikust kriisist väljapääsu leida.

Luis Eduardo Luna on Brasiilia antropoloog, kes juhib Florianapolises asuvat Wasiwaska uurimiskeskust, mis ühendab teadlasi paljudelt erinevatelt erialadelt alates etnobotaanikast ja psühhoteraapiast kuni filosoofia ja teadvusuuringuteni.