Nagu ma ise avastasin transtsendentaalse meditatsiooni juures ja nagu ma olen näinud palju kordi Jilli seminarides, võivad inimesed vaimseid praktikaid õppida ja rakendada, ilma et nad peaksid selleks esmalt formuleerima oma uskumused või kahtlused. Need praktikad võivad viia sügavama arusaamiseni, kuid kõigepealt tuleb vahetu kogemus.
Nagu ma ise avastasin transtsendentaalse meditatsiooni juures ja nagu ma olen näinud palju kordi Jilli seminarides, võivad inimesed vaimseid praktikaid õppida ja rakendada, ilma et nad peaksid selleks esmalt formuleerima oma uskumused või kahtlused. Need praktikad võivad viia sügavama arusaamiseni, kuid kõigepealt tuleb vahetu kogemus.
Kuigi meditatsioonitehnikad kasvasid välja hinduistlikest, budistlikest, džainistlikest, kristlikest, judaistlikest, muhameedlikest, sikhistlikest ja teistest religioossetest traditsioonidest, võib mediteerida ka ilmalikus meelelaadis, ilma igasuguse religioosse raamistikuta, ja moodsas läänemaailmas tehaksegi seda tavaliselt mittereligioosses vormis, olgu selleks siis kas mingi variant hinduistlikust (transtsendentaalne meditatsioon) või budistlikust tavast (ärksameelsuse meditatsioon). Selliseid tehnikaid õpetatakse praegu laialdaselt kooliõpilastele, ärijuhtidele, USA ja teiste riikide sõjaväelastele, vangidele ja poliitikutele. Kümned Briti parlamendiliikmed on õppinud ärksameelsuse meditatsiooni ja kogunevad igal nädalal, et seda ühiselt praktiseerida. Selle teraapiliste mõjude tõttu soovitab Briti Riiklik Tervishoiuteenistus nüüd ärksameelsuse meditatsiooni inimestele, kes kannatavad kergekujulise või mõõduka depressiooni all, sest on leitud, et see on sama tulemuslik, aga odavam kui pikaajalised antidepressantide kuurid.
Materialistid eitavad põhimõtteliselt võimalust, et inimesest väljapoole jääv teadvus on olemas. Nad arvavad, et mediteerimisega seotud kogemused kujutavad endast vaid muutusi ajus, mis on kindlalt suletud pealuusse. Ent sõltumatult sellest, mida keegi usub, saavad inimesed meditatsioonist sageli abi ja see parandab nende elu.
Mediteeritakse väga mitmel erineval viisil ning kõikides peamistes religioossetes traditsioonides on esindatud üks või teine vorm. Enamasti tehakse seda istudes, kuid näiteks zen’i jalutusmeditatsioonis liigutakse paigalistumise asemel ringi ja quigong’i stiilis tehakse terve rida aeglasi sujuvaid liigutusi, mida kombineeritakse sügava rütmilise hingamisega.
Traditsioonilises katoliiklikus kristluses tähendas meditatsioon pühakirja keskendunud lugemist; meditatsiooni tänapäevasele tähendusele oli kõige lähemal „kontemplatiivne palve“ – vaikne palve, mis üritas minna mõtete ja kujutluspiltide taha.
Tänasel päeval mediteerib määratu hulk inimesi. Ühes kõige suuremas ja laiaulatuslikumas uuringus leidis USA Riiklik Tervishoiuinstituut, et 2012. aastal kasutas meditatsioonitehnikaid umbes 18 miljonit täiskasvanut – 8 protsenti USA täisealisest rahvastikust – ja miljon last.
Üheks mediteerimise tulemuseks on paranenud arusaam iseendast, kasvanud teadlikkus sellest, kuidas meie psüühika toimib. Meile võib tunduda, et me kontrollime täielikult oma mõtteid ja tähelepanu. Kuid isegi põgus kokkupuude mediteerimisega teeb meile selgeks, kui paljud mõtted tulevad meile iseenesest ja kui vähe me seda protsessi mõjutada saame. Isegi need inimesed, kes on mediteerimist praktiseerinud mitmete aastate vältel, ei suuda vaimse vaikuse õndsat seisundit saavutada korrapealt. Nende vaimus tekivad edasi mõtted ja pildid, nende kehad ja meeleorganid tekitavad aistinguid, seda isegi siis, kui nad suudavad viimased tähelepanu ja energiata jätta.