K, 30.11.2022

Hardo Pajula: Tähenduse teejuhid #2 - juhtkiri

Hardo Pajula
, EBS, vaba majandusmõtte professor
Hardo Pajula: Tähenduse teejuhid #2 - juhtkiri
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
"Tähenduse teejuhid" #2. Selle numbri juhtteema on vaikne mõtiskelu ehk peenemas kõnepruugis meditatsioon.
"Tähenduse teejuhid" #2. Selle numbri juhtteema on vaikne mõtiskelu ehk peenemas kõnepruugis meditatsioon. Foto: Andre Taal

2018. aasta kevadel sattusin ma YouTube’is patrullides vestlusele, mis muutis pikapeale mu vaatenurka elule. Vaevalt pooletunnine klipp kandis pealkirja „Jordan Petersoni mõju“ ning selles kõnelesid kaks inglast, kellest ma polnud varem midagi kuulnud. Üks neist oli Mark Vernon, teine Rupert Sheldrake.

vastasin selle video Tartus, kus ma olin salvestamas „Tähenduse teejuhtide“ üheksandat saadet. Tolleks ajaks oli mul Petersoni esikraamatu „Tähenduse teejuhid“ (Maps of Meaning) tõlkele kulunud ligi 150 tundi. Ma usun, et vähemalt kaks korda sama palju tunde olin ma selleks ajaks pannud tema loengutesse. Ma kuulasin väga tähelepanelikult läbi ta 2016. aasta „Tähenduse teejuhtide“ ja 2017. aasta „Isiksuse ja selle transformatsiooni“ kursused ning need 17 loengut Esimesest Moosese raamatust, mis ta pidas samal aastal Torontos.

Petersoni mõju mulle oli sõna otseses mõttes transformatiivne. Tänu temale sain ma teada, et see psühho-geograafiline paikkond, kus ma alates 2013. aasta veebruarist olin viibinud, kannab nime purgatoorium. Asjaolu, et me ei leia mainitud piirkonda ühestki füüsilise geograafia atlasest, ei muuda seda Väiksest Munamäest sugugi vähem reaalseks. 

Viimane koosneb kuuldavasti küll aatomitest ja molekulidest ning on seetõttu meie praeguse kosmoloogia järgi justkui rohkem olemas. Ent aatomitest ja muudest tsibipudinatest lugesin ma viimati põhjalikumalt kooliõpikutest; hirm, meeleheide ja lootusetus olid aga minu nagu iga teise puhastustulle heidetud inimese jaoks reaalsemad kui kogu Mendelejevi tabel kokku.

Peterson juhtis mu fenomenoloogilise filosoofia juurde, mis ütleb seda, et reaalsus ei koosne mitte aineosakestest, vaid „fenomenidest“, s.o nähtustest, nii nagu me neid tajume. Selleks, et purgatooriumist välja tulla, jutlustab Peterson klipis „Tähenduse tuum“: „peame oma alusoletused pea peale pöörama ning lähtuma sellest, et materiaalsed elemendid, mida tänapäevased inimesed peavad kõige reaalsemateks asjadeks, on tegelikult vaid millegi palju fundamentaalsema teisejärgulisteks ja nigelateks tõmmisteks.“ See fundamentaalsem nähtus on võimalus (või lootus), mida me adume kõigepealt tähendusena.

Alusoletused ongi aga just sellepärast alusoletused, et me neid iga päev üle vaatama ei peaks. Nende revideerimine on paratamatult pikk ja vaevaline protsess. Vernoni ja Sheldrake’i eelmainitud vestlusest alguse saanud niidiots viis mu ajapikku arusaamiseni, et meie fundamentaalsed aksioomid ei kujuta endast mitte intellektuaalseid väiteid, vaid isiklikult läbitunnetatud tõdesid. Teisisõnu, need ei saa tulla raamatutest, vaid praktikast.

See on ka peamine põhjus, miks ma loobusin „Tähenduse teejuhtide“ tõlkimisest Sheldrake’i „Teaduse ja vaimse praktika“ kasuks. Mind ennast on kõige rohkem aidanud selle raamatu tänulikkusest kõnelev peatükk. Ent alates ülemöödunud aasta suvest olen ma veetnud hommikuti vaikuses vähemalt paarsada tundi. Kirgastumiskogemust mul ette näidata ei ole. Ma istun aga kannatlikult edasi, nii väldin ma vähemalt päevauudiseid. Praeguses olukorras on see ilmselt vähim, mida ma enda ja teiste heaks teha saan.

Märksõnad
Tagasi üles