Kaie Metsla nõustub Henri Bergsoniga: olla olemas tähendab muutuda, küpseda ja ennast edasi luua.
Kulgemine kogemuse kannul
Koroonaaeg ja elu maal andsid mulle suurepärase võimaluse läbi lugeda Ameerika Ühendriikide mitteametlikuks eeposeks peetav Herman Melville'i romaan „Moby Dick“. Minu jaoks kuulub see raamat kolme tähendusliku teose hulka. Varasematest aastatest on seal ees nooruses loetud August Rodini biograafiline romaan „Alasti tulin ma“ ja seitse aastat tagasi avastatud Thomas Manni suurteos „Võlumägi“. „Moby Dick“ liigutas mind ja selle mitmekihilisus pani mind ahhetama. Selle lõpulehed viisid mõtted mu enda eluloole. Raamatu peakangelane kapten Ahab meenutab seal, kuidas ta kaheksateistkümneaastase harpuunijana tappis oma esimese vaala: „Nelikümmend, nelikümmend aastat tagasi – tagasi! Nelikümmend aastat vahetpidamata vaalapüüki! Nelikümmend aastat eemalolekut, ohte ja torme. Nelikümmend aastat halastamatut merd. Nelikümmend aastat tagasi jättis Ahab maha rahuliku maa, nelikümmend aastat on ta pidanud sõda sügavuse õudustega! Jah, Starbuck, neist neljakümnest aastast pole ma veetnud maal kolmegi. Kui vaid mõelda selle elu peale, mis ma olen elanud; see on olnud üksinduse eraldatus; kapteni müüridega ümbritsetud kindlusetaoline üksindus, kuhu nii harva jõuab kaastunne väljastpoolt, roheliselt maalt,“ kirjutab Melville.
Sel sügisel toimub juba viiendat semestrit Estonian Business Schoolis „Oluliste raamatute“ kursus. See on lugemis- ja kirjutamisring, mida juhendab Hardo Pajula. Kui ma lugesin lõiku, mis kirjeldab Ahabi elu, mõistsin ma selgelt, mida nendel kursustel osalemine mulle on andnud; seda nii käsitletud raamatute kui ka nende laiema konteksti mõttes. Mulle on antud võimalus ja mul on olnud huvi ning tahtmist kuulata. Taipasin, kui vähe ma eelneva neljakümne aasta jooksul kultuuri- ja filosoofiaajaloo alaseid teadmisi kogunud olen. Võrdlen end Ahabiga. „Olulised raamatud“ on osutunud minu kirjanduse teejuhiks. See on rikastanud minu tunde- ja kogemusmaailma. Loetu on toonud mu kujutlustesse kirevust ja mõtetesse küpsust. Tänu sellele kursusele on mul aimu, mida arvas Descartes’i kritiseeriv Locke, olen kuulnud, kes on vahel esimeseks kvantfüüsikuks peetav Berkeley ja mõistan paremini millised on nende vaated põhilistele filosoofilistele probleemidele. Minu jaoks eksisteerib nüüd tugeva selgrooga loogiline rada, mis algab Platoni ja Aristotelese vormiteooriatest ning kulgeb läbi Augustinuse, Aquino Thomase ja Descartes’i tänapäeva välja. Tänu sellele on üksikutest kildudest tekkinud tervik meie tänase maailmavaate kujunemise loos. See lugu on mind vorminud sündimisest saadik.
Rupert Sheldrake’i morfilise resonantsi teooria järgi kõlab mu kogemus kaasa kõigi nende inimeste omaga, kes on sellel väljal kõndinud varem ja ka nende omaga, kes uitavad seal pärast mind. Selline on minu isiklik romantiline reaktsioon ja minu kujunemislugu. See on lugu, millesse ma tahan uskuda.
Läbi isikliku kogemuse on mul lihtsam mõista, mida teised pea nelikümmend aastat mehhanitsistlik-materialistliku maailmavaate vaimus õpetatud ja kasvatatud inimesed ühel päeval aduda võivad. Kuidas paljudes meis tekib sisemiste vastuolude sunnil igatsus transtsendentsi järele. See on võrreldav romantilise vastureaktsiooniga 18. sajandil, mis väljendas kunstniku temperamendiga mõtlejate pettumust. Loogilise ja mõistetavana tundub puhtinimlik vajadus liikuda füüsikalisest maailmast keskkonda, kus on vaimsus, kultuur, kunst ja muusika. Tagasi sinna, kus on Goethe, Melville ja Mann.
Ma imetlen inglise bioloogi Rupert Sheldrake’i, kes suudab kogu eelkirjeldatud mitmekesisuse siduda ühtsesse tervikusse. Ma olen teda kuulanud ja lugenud, kui ta oma loomuomase sümpaatse lihtsusega aina kordab: inimene ei ole masin, loodus ei ole masin, universum on tervik, transtsendents asub kõikjal meie ümber ja meie sees. Kui palju me seda arusaamist endale ligi laseme ja seda taibata tahame, on iga üksikindiviidi enda teha. Mulle meenub Henri Bergsoni arutlus raamatus “Loov evolutsioon”, mida me ühel varasemal kursusel käsitlesime. Bergson kirjutab, et eksisteerimine seisneb muutumises, muutumine küpsemises ning küpsemine iseenese lõputus loomises. Minu meelest on see üks kaunis mõte, mis võiks innustada igaüht meist muutuma ja arenema.
Me ei tea, mis on tõde. Seda on raske defineerida ja see võib olla igaühe jaoks meist täiesti erinev. Inimesed, kes tegelevad loometööga, panevad osa oma tõest loomingusse. Lugeja, kuulaja ja vaataja jõuavad selleni läbi kogetud emotsiooni. Melville on öelnud, et “seda, mis on inimeses tõega imelist või hirmutavat, pole veel kunagi pandud sõnadesse ega raamatutesse”. Minu jaoks on Melville just selles raamatus suurepäraselt edasi andnud nii ilu kui hirmutavat tõde.
Ma olen õnnelik, sest mul on elus hullupööra vedanud. Mulle on antud võimalus elada keskkonnas, kus leidub küllaga vaimset huumust. Ajapikku tekib sellest kompost, mis jääb aastakümneteks mind ja minu lähedasi ümbritsevale väljale. Rupert Sheldrake’i morfilise resonantsi teooria järgi kõlab mu kogemus kaasa kõigi nende inimeste omaga, kes on sellel väljal kõndinud varem ja ka nende omaga, kes uitavad seal pärast mind. Selline on minu isiklik romantiline reaktsioon ja minu kujunemislugu. See on lugu, millesse ma tahan uskuda.
Kaie Metsla on MTÜ Edmund Burke’i Selts liige.