Mässates ei kanta valget triiksärki

Illustratsioon: Andre Taal Foto: Enlil Sonn

Molotovi kokteiliõhtule ei minda valges triiksärgis, arvab Margus Hanno Murakas. Küllap tal on õigus.

Mitte keegi ei pane endale selga valget triiksärki, kui ta läheb mässama, sest vere, higi ja pisargaasi plekid ei tule pesus kergelt maha. Halb valik, mida teha. Oled näinud videoklippe Hongkongist ja Minskist, kus protestijad hüppavad jalad ees vastu märulipolitsei müüri? Mitte kellelgi neist pole seljas valget triiksärki. Kui see kellelgi siiski on, siis ainult nendel, kes annavad käske märulipolitseile. Valget triiksärki kantakse vanaema sünnipäeval, altari ees ja ettevõtte juhatuse koosolekul. 

Arvamusplatvormi ja Youtube’i kanali Rebel Wisdomi asutaja David Fulleri pea pooltes vidodes seljas olev valge triiksärk – kortsuliselt materjalist, madala ja ümara kaeluse ning tavaliselt ülevalt kahe lahtise nööbiga – annab mulle märku sellest, et jagatud wisdom ei ole üldsegi rebel. Mitte, et ma pilkaks meest särgi tõttu või ei peaks lugu valgest triiksärgist, vaid tunnen end petetult. Ma ootasin midagi vihasemat, midagi plahvatuslikumat ja midagi ajastukohasemat, kuid leidsin selle asemel Rebel Wisdomi netipoe, kust saab osta valget värvi t-särke ja kapuutsiga kampsuneid RW logoga, milleks on moderne ja minimalistlik tuletis kõikenägevast silmast.

Rebel Wisdom peaks nime järgi kuuluma stiili, mille eredad näited on Anarchist Cookbook, Unabomberi manifest ja Meelis Lao blogi, kuid seda RW välja ei kanna. Sealne kontent on võimu ja normide suhtes üpris hambutu ning seega ühiskondlikult üdini ohutu. Kaczynski ja Lao polemiseerivad täpsemini ja veenvamalt, nad osutavad meie hädade tekkepõhjustele ning pakuvad mingil määral ka lahendusi.

Kui jätta kõrvale pettumus pea olematus mässumeelsuses, tuleb tunnustada Fulleri ja Beineri võimekust üles leida ja panna rääkima tõeliselt sisukad ja huvitavaid mõtlejad. Lisaks Petersonile endale kuuluvad nende hulka näiteks Rupert Sheldrake, Jamie Wheal, Stanislav Grof ja Eric Weinstein.

Kuigi RW eestvedajad deklareerivad korduvalt, et nad on ideoloogiaülesed, on selge, et nad on vastu vasak-progressiivsetele ideedele ja arusaamadele, mis on järjekordne petlik element nende brändiarhitektuuris – viga, mida väldivad nii Kaczynski kui Lao. Kuna maailmavaade on nagu rikkus, mida ei ole võimalik varjata, kumab RW asutajate magamistoas filmitud jutusaadete puhul läbi traditsiooniline paremliberaalsus, mida saadavad alternatiivplatvormidele iseloomulik ülikriitiline suhtumine peavoolumeediasse ning vaimsusest ja spirituaalsusest kantud üleskutsed avada oma kolmas silm. 

Kui võtta lähtekohaks, et lääne meediaruumis tekitab tormi peamiselt vasakpoolne agenda– näiteks identiteedipoliitika, sooline palgalõhe, sotsiaalõiglus, lühikese sütikuga cancel culture ja #metoo, siis RW üritab sellisele ideoloogiale vastu hakata ning see ongi nende puhul parasjagu ainuke rebel asi. RW paigutab ennast ise suure revolutsiooni ääremaile – vana süsteem on kokku kukkumas, usalduse kaotanud peavoolumeedia ei suuda oma funktsioone enam täita. Sündimas on uus intellektuaalne kontrakultuur, mille osa nad on. Nii asutaja Fuller kui ka kaas-asutaja Alexander Beiner rõhutavad pidevalt oma varasemat professionaalset tausta – Fuller oli BBC ja Channel 4 ajakirjanik ning Beiner töötas reklaamiagentuuris. See on imagoloogiline lüke, mis peaks justkui tõestama nende võimet läbi näha propaganda, mida peavoolumeedia ja turunduskommunikatsioon oma auditooriumile sisendab. Ent seda võimet kasutavad nad harva.

Jordan Petersoni fännklubina alguse saanud platvorm suunab end Petersoni enda sihtrühmale – ühiskonnahuvilistele end arukaks pidavatele meestele, kes otsivad endale kohta ja selgust maailmas, mis on viimase kümnendiga drastiliselt muutunud. Sel otstarbel on RW teinud terve seeria Sensemaking lühidokumentaale. Peterson on RW vaimne isa, keda Fuller ei väsi oma intervjuudes kaitsmast.

Õnneks jäävad Fuller ja Beiner peamiselt ideede vahendajate, toimetajate ja monetiseerijate rolli. Kui jätta kõrvale pettumus pea olematus mässumeelsuses, tuleb tunnustada Fulleri ja Beineri võimekust üles leida ja panna rääkima tõeliselt sisukad ja huvitavaid mõtlejad. Lisaks Petersonile endale kuuluvad nende hulka näiteks Rupert Sheldrake, Jamie Wheal, Stanislav Grof ja Eric Weinstein. See on ka RW platvormi peamine funktsioon. Kas loetletud isikud on nii mässumeelsed ja mõjukad, nagu RW oma klippide kirjeldustes väidab, see jäägu igaühe enda otsustada. Kuigi vestlused ja diskussioonid jäävad aeg-ajalt üldsõnaliseks, abstraktseks, kontekstituks ja hägusaks, leidub seal väärt tarkust, mida ammutada. 

Auditooriumi tähelepanu on sisulooja jaoks jahitav ressurss ning auditooriumi liikmena tekib mul küsimus – kas ma tõesti tahan vaadata tundide kaupa läbi veebikaamera tehtud intervjuusid, et leida sellist kulda nagu Jamie Wheali mõte: „Mehed, möönan ma, on head kolmes küsimuses: me oleme head asjadega võitlemises, asjade keppimises ja asjade ehitamises, aga miks võidelda? keda keppida ja mida ehitada? – selles oleme juba oluliselt kehvemad.“  Aga kui meeldib tagantjärele vaadata Arvamusfestivali striime, siis peaks meeldima ka Rebel Wisdom. 

Margus Hanno Murakas on tudengilehe Neljas Dimensioon asutaja.