Tõeline tõde jääb alati peitu

Illustratsioon: Andre Taal Foto: Erakogu

Kas saladusel on meie orwellikus maailmas veel üldse kohta? uurib Anu Põldsam. Tema vastus on jaatav.

Teadmistepõhisuse poole püüdlevas maailmas, mis näib kohati juhinduvat Fausti õpilase Wagneri mõttest “Küll palju tean, kuid tahan kõike teada”, ei saa ometi üle tundest, et teadmisteihalus kätkeb endas mõningast vastuokslikust. Tundest, mida kirjeldavad hästi H. G. Wellsi sõnad: “Sa oled midagi uut teada saanud. Siis on ikka algul niisugune tunne, nagu oleksid midagi kaotanud”. Ja mõnigi kord näib koguni, et “Teadmine on saatuslik. Just teadmatus on see, mis meid võlub. Udu muudab asjad imeliseks,” on tõdenud Oscar Wilde. Ent on midagi, mis seob omavahel teadmatuse ja teadmise– see on saladus, mis eesti keeles tähendab nii salajaseks peetavat teadmist kui ka mingit teadmata või seletamatut asjaolu. Kuid kas saladusel on veel kohta eksoteerilises ehk kõigile määratud ja arusaadavas maailmas, kus esoteerika on muutunud laiatarbekaubaks ning seni ligipääsematu teave on vaid ühe hiireklõpsu kaugusel? Kui ei, siis kas saladus on surnud või kui jah, siis millised saladused on meie ellu veel alles jäänud?

Teooriaid saladuse tähenduse ja mõjuvälja kohta on mitmeid ja väga erinevaid, kuid sageli peetakse neis saladust võtmeks millegi olulise mõistmiseks ja mõtestamiseks. Näiteks võib tuua kolm 1930ndatel aastatel Euroopas tekkinud saladuse teooriat: filosoof Leo Strauss (1899–1973) otsis saladust poliitilisest sfäärist ja leidis, et saladusi võib küll avaldada eliidile, ent mitte lihtrahvale, kellele saladuse mõistmine võib pigem kahju kui head teha; usundiloolane Mircea Eliade (1907–1986) jaoks seisnes saladus kamuflaažis, jumaliku maskeeritud manifesteerumises meie igapäevases elus, mille mõistmiseks on vaja selle kood lahti hammustada. Keskne küsimus tema jaoks oli, kuidas  sündmusi „lugeda“, mil moel tõlgendada ilmutust ajaloos? Juudi müstika uurija Gershom Scholem (1897–1982) seadis kesksele kohale saladuse, mis peitub sümbolites. Ta leidis, et jumalik ilmutab end tekstilistes sümbolites, mida on võimalik lahti muukida.

Arusaam varjatud teadmistest, mis viivad jumaliku ning kosmilise sfääri toimimise kohta käivate tõdedeni ning milleni jõuavad vaid vähesed, on levinud paljudes esoteerilistes ja müstilistes traditsioonides. Eriti selgelt joonistub see välja aga juudi müstika kõige tuntuma võrse, 12.– 13. sajandil Euroopas kuju võtnud kabala näol. Kabalat võib vaadelda süsteemse mudelina maailma käsitlemiseks, nõndanimetatud paradigmana, mille keskmes seisab saladus kui hermeneutiline vahend Toora ja maailma mõistmiseks. Olgu öeldud, et heebrea keelest pärit sõna “kabala” („vastuvõtmine“, „edastamine“, „traditsioon“) semantiline väli hõlmab nii teguviisi kui ka mõtteviisi, see on korraga nii kuulekas vastuvõtt kui ka pidev saamise ja edasiandmise protsess. Siinkohal olgu mainitud, et näiteks Hans-Georg Gadamer eelistab terminile „paradigma“ sõna „traditsioon“ ning nii võiks kabalat – mille mõju lääne intellektuaalses ajaloos ei maksa alahinnata – pidada traditsiooniks per se. 

Kui peavoolu rabiinlik judaism liikus demütologiseerimise suunas ja jäi truuks teadmiste vahendamise traditsioonile (isegi Aadam eelistanud teadmisi surematusele). Juudi müstika muutus seevastu järjest salapärasemaks, see rajanes arusaamal, et pühakiri kätkeb endas kõike ja osutab kui mitte otsesõnu, siis vihjamisi (anagrammide, allegooria, sümbolite jms abil) kõigele. Müsteeriumi mõistmiseks tuli seega pidevalt õppida. Suur osa saladuseni jõudmise viisidest ja meetoditest anti edasi suulise õpetusena või siis üsna krüptiliste kirjutistena (vt nt ka eesti keeles ilmunud Moše de Leoni „Püha seeklit“), mis muutis traditio (traditsiooni) transmissio’ks (elavaks tõlgenduseks). Seda toetas suhtumine Toorasse kui elavasse organismi, mis on korraga nii ilmutatud kui ka varjatud ning mille lugemine on ühtlasi ka selle loomine. Igal ajahetkel loetakse tekst oma kaasaega sisse. Nii avastatakse sealt oma ajale üha uusi olulisi tähendusi. See loob omakorda aluse traditsiooni sisu pluralistlikuks tõlgendamiseks (mis aga kabala kontekstis rajanes see omakorda aga ka rangel traditsioonil). Selline sisemine avatus pluralismile ning ühe autoriteedi puudumine toob kabala nüüdisaegsele maailmatunnetusele ehk lähemale kui esialgu võiks arvata. 

Viimase väite kasuks näivad kõnelevat ka märgid kabala taaselavnemisest – kabalistlikku kirjandust (nii uusloomet kui ka seni avaldamata teoste esmatrükke) ilmub külluses, tegutseb mitmeid kabalistlikke keskusi, kabalat on võimalik õppida internetis ilma igasuguste ealiste või sooliste piiranguteta ning mistahes eelteadmisi omamata. Iisraelis on ööpäevaringselt kabalistliku sisuga saateid edastav telekanal (Kabbalah TV). Teisalt on kabala sellise protsessi käigus tuntavalt muutunud ja minetanud oma traditsioonilise kuju, nii mõnegi arvates on sellest saanud pseudo-kabala. Kuid see ei pruugi tähendada, et ühes sellega oleks saladusest saanud pseudo-saladus või avalik saladus või et saladus oleks surnud. Sest nagu öelnud Scholem, ei saa tõde niikuinii edasi anda – seda on võimalik näha, aga mitte edastada. See, mis on edastatav, ei sisalda enam algset ilmutust: tõeline tõde jääb alati peidetuks.

Anu Põldsam on eesti teoloog ja tõlkija. Tema uurimisvaldkondadeks on Vana Testament, judaism ja juudi mõttelugu. Ta on eesti keelde tõlkinud Yuval Noah Harari, Gershom Scholemi ja Martin van Creveldi teoseid.