Ebaloogilistel probleemidel pole loogilisi lahendusi

Illustratsioon: Andre Taal Foto: Enlil Sonn

Psühholoogia küsib või peaks küsima teadvuse asukoha ja olemuse järele, usub Jure Biechonski.

Transpersonaalne või spirituaalne psühholoogia on psühholoogia koolkond, mis uurib inimkogemuse spirituaalseid ja transtsendentsed aspekte moodsa teaduse teoreetilises raamistikus. Omadussõna ’transpersonaalne’ viitab „kogemusele, milles üksikisik tunneb end osana suuremast tervikust, mis võib hõlmata kas tervet inimkonda, kogu elu, psüühet või kosmost.“ Seda on defineeritud ka „arenguna väljapool tavapärast personaalset või individuaalset tasandit.“

Transpersonaalse psühholoogia uurimisteemadeks on spirituaalne eneseareng, egost kaugemale küündiv eneseteadvus, ekstaatilised kogemused, transiseisundid, spirituaalsed kriisid, religioossed pöördumised, teisenenud teadvusseisundid, vaimsed praktikad ja teised meeliülendavad ja avaramast elutajust kantud kogemused. Kõnealune distsipliin üritab kirjeldada spirituaalseid kogemusi nüüdisaegse psühholoogia keeles ning arendada välja uue teooria, milles oleks ruumi ka eelpool kirjeldatud nähtustele.

Psühholoogia on noorim kõigist teadustest ja kannatab seetõttu varem omaks võetud arusaamade all kõige enam. Jungi arvates oli meele ja keha eristus ekslik kaksikjaotus, mis on tekkinud pigem meie mõtteviisi kui asjade olemuse tõttu.

Psühholoogia on teadus teadvusest, mis küsib teadvuse asukoha ja olemuse järele. „Kogu psühholoogia kiuste, mis me arvame endal tänapäeval olevat, on hing meile ikka lõpmata palju arusaamatum kui keha nähtav pealispind. Psüühika on ikka veel võõras, vähetuntud maa, kust me saame üksnes kaudseid teateid teadvustatuse funktsoonide vahendusel, millel on peaaegu lõputult võimalusi pettekujutlusteks,“ kirjutab Carl Gustav Jung oma „Psühholoogilistes tüüpides“.

Meie jaoks on kindlam alustada oma teekonda väljapoolt sissepoole, teadaolevast tundmatu suunas, kehast meele poole. Kõik teadused on alustanud välise maailma kirjeldamisest. Astroloogia, hiromantia ja frenoloogia on püüdnud seesmisi psüühilisi nähtusi selgitada väliste visuaalsete andmete abil. Psühholoogia on noorim kõigist teadustest ja kannatab seetõttu varem omaks võetud arusaamade all kõige enam. Jungi arvates oli meele ja keha eristus ekslik kaksikjaotus, mis on tekkinud pigem meie mõtteviisi kui asjade olemuse tõttu.

Psühholoogias, psühhoteraapias ja hüpnoteraapias alustame seevastu teadvusest ning liigume tundmatust tuntu poole, meelest keha suunas. Seega me loobume vabatahtlikult eelistest, mille annab meile kodune stardiplatvorm, mida meie keha endast kujutab. Kuivõrd keha võib usaldada, siis annab kehakeele ja psühholoogiliste reaktsioonide hoolikas jälgimine meile hulga väärtuslikku informatsiooni.

Eelöeldust tulenevad õige mitmed teoreetilised oletused, millest tähtsamad oleksid järgmised:

• Kõik meie psühholoogilised probleemid on oma olemuselt ebaloogilised ja irratsionaalsed.
• Katsed kasutada loogikat ebaloogiliste probleemide lahendamisel on määratud nurjumisele.
• Meie probleemide tõeliseks põhjuseks on meie kujutlusvõime.
• Seetõttu tuleb kõnealuste probleemide lahendamiseks kasutada kujutlusvõimet.
• Parim viis hakata endale asju ette kujutama on sulgeda silmad; seda me nimetame hüpnoosiks.
• Kuivõrd meie probleemid on olemuselt ebaloogilised, tuleb neid analüüsida sümbolite keeles.
• Jungi järgi on teadvusel neli funktsiooni: mõtlemine, tundmine, tajumine ja intuitsioon.
• Tunnete aluseks on semantiline loogika, meid tunded kujutavad endast katseid anda ebaloogilistele tajudele loogiline selgitus.
• Kuivõrd meie tajud talletatakse meie kehas, siis saame salvestustele ligi sümbolite abil.
• Kogemuse terviklikkus seob meie sise- ja välismaailma omavahel üheks.

Lääne psühholoogias on vaimumaailma spirituaalset dimensiooni üldiselt ignoreeritud, erandiks on siin eelkõige Carl Gustav Jung ja tema koolkond. Transpersonaalsel psühholoogial rajaneva teraapia lähtekohaks on tõdemus, et meie hingelised kaebused on normaalseks reaktsiooniks ebanormaalsele olukorrale. Ravi käigus üritatakse tungida probleemide emotsionaalsete põhjusteni, mitte leevendada üksnes sümptomeid. Põhjuste otsingul minnakse aga välja ka sünnieelsesse aega. Levinumateks raviviisideks on hüpnoteraapia, mille käigus püütakse arendada suuremat teadlikkust iseendast ja oma ümbrusest, transpersonaalne kunstiteraapia, tantsuteraapia, muusikateraapia, konstellatsioonimeetod, holotroopne hingamine jne. Nende meetodite teoreetiliseks vundamendiks on süvapsühholoogia, mitmesugused isiksuse teooriad ja muud hingeõpetused. Keskne idee on aga selles, et terapeut peab joonduma oma kliendi järgi ja olema valmis alustama spirituaalset teekonda just sellelt tasemelt, kus abivajaja parajasti on.

Jure Biechonski on transpersonaalse psühholoogia ja hüpnoteraapia erakooli õppekava juht ja juhendaja. Tema kodulehekülg on www.teadlikmina.ee