Muusika on tegu

Illustratsioon: Andre Taal Foto: Enlil Sonn

Bach oli pigem džässpianist, väidab Toomas Siitan

Ma olen mõelnud muusikast ajaloo võtmes pea pool sajandit ja näinud selle jooksul, kui palju on siin vahepeal muutunud. Muusikateaduses räägiti paradigma muutusest kõige valjemini 1980ndatel ja 1990ndatel aastatel. Tollal liikus muusikateadus siis pigem teiste humanitaarteaduste sabas. 20. sajandil kuulus seal juhtroll keele ja kirjanduse uurijatele ning kultuuriantropoloogidele. Kõikvõimalikud „pöörded“ ning uued arusaamad tekstidest, nende kultuurilisest toimest, semantika ja vastuvõtu aspektidest ei saanud jätta muusika uurijaid mõjutamata. Kuivõrd viimased tegelevad aga rõhutatult abstraktseid tähendusvälju loova kunstiga, siis on nad suutnud teiste valdkondade kogemusi omakorda päris edukalt üldistada.

Kui muusikateadus 19. sajandil kõrvuti tänapäevase humanitaaria teiste distsipliinidega välja kujunes, oli selle vaatlusviis täiesti tekstikeskne: tema objektiks olid muusikalised suurteosed ja nende loojad. Toona vormitud muusikute „parnassist“ (mille tipus on Bach ja Beethoven) lähtub kooliõpetus ja muusikaturundus tänagi. 20. sajandil kujunes romantilise kangelasloo pinnal süstemaatiline stiiliajaloo õpetus, milles muusikateadus sai endale spetsiifiliselt ajalooteaduslikud tööriistad. Selle fookus – heliteos ja tema eriomadused – jäi aga samaks. Samavõrra teosekeskne on teise ilmasõja järel kujunenud muusikaline hermeneutika, rääkimata teoseanalüüsi erinevaist suundadest. 

Selles seisnebki ajaloo mõtestamise dünaamika: ajaloofaktid pole objektiivsed ja muutumatud – nagu võiks kergesti näida – vaid nad on vahetus dialoogis meie tänase mõttega. Iga uus ajaloosituatsioon kujundab ümber kujutluse sellest, mis on mälestusväärne ja mil viisil. Ajalugu üha ümber kirjutades loome esmajoones mitte uut arusaama minevikust, vaid defineerime oma oleviku.

Sellel taustal oli 1960ndatel aastatel väga värskendav poola filosoofi Roman Ingardeni algatatud ontoloogiline diskussioon muusikateose olemusest: kas see on nooditekst või selle esitus? Kus ja millises vormis ta on? Või on ta pelgalt idee, helilooja ja interpreedi kujutlus? Need pealtnäha skolastilised targutused pöörasid kogu muusikaalase diskursuse tasapisi peapeale. Sestsaadik on muusikateadus aina enam keskendunud tekstide asemel praktikatele ja tõstnud helilooja kõrval fookusse nii esitaja kui ka kuulaja. Me oleme nüüd õppinud mõistma, et teose tähendus ei ole eneseküllane – ta pole seda ka sõnakunsti puhul, kuid muusika tähendusväljad määratleb veel kaugelt enam kuulaja, tema kultuuritaust ja kuulamiskogemus, esituse koht ja aeg… 

Heliteose kategooria lagundamisest kirjutas juba Theodor W. Adorno oma „Uue muusika filosoofias“. See 1948. aastal trükivalgust näinud teos, ilmus äsja ka Jaan Rossi tõlkes ka eesti keeles. Sõjajärgsed modernistid, näiteks John Cage, pöörasid asja sageli absurdini. Kindlasti pole teose kategooria muusikast rääkimiseks ainuvõimalik ja ilmselt ka mitte sobivaim. Heliteose hajus olemus ilmneb mitte ainult tänases kogemuses, kus teose identiteeti ei määra mitte niivõrd noodikiri, vaid sageli näiteks salvestis. Tuleb välja, et me oleme sellesse raami vägisi surunud ka suure(ma) osa ajaloolisest muusikast, mis oli loomu poolest pigem vaba muusikapraktika – ja sarnanes seetõttu pigem tänase džässiga – või siis helilooja ja esitaja kooslooming, mille esituskoosseisu ja teisigi parameetreid kohandati julgelt oludele ja mille juures improvisatsioon oli enesestmõistetav. 

Muusika pole tänase uurija jaoks enam „miski“, sest ta on protsess ja moodustub tegevustest. Christopher Small vermis 1998 selle tähistamiseks koguni veidra sõna musicking, mille tõlkevasteks on Sofia Joons pakkunud „muusiklemise“: sellesse on korraga haaratud mitmed muusikalises kommunikatsioonis võrdselt olulised tegevused – eelkõige looming, esitus ja kuulamine. See arusaam on tohutult avardanud nii püstitatavate küsimuste ringi kui ka „uurimiskõlbliku“ muusika valikut. Tänu sellele oleme nüüd endale eredalt teadvustanud, kui kitsas on olnud helikultuuri sektor, millele muusikateadus on seni oma tähelepanu kinkinud. 

Muidugi läheb siin tarvis ka täiesti uusi lähenemisviise ning siin on palju õpitud etnomusikoloogiast, mis uurib muusikapraktikaid laiemas kultuurikontekstis, näiteks muusika rolli kollektiivse identiteedi loojana jpm. Selleks tõusta teadusliku käsitluse vaatevälja, ei pea muusika olema enam kirja pandud. See muudab oluliselt nii muusikateooria kui ka muusikat käsitleva ajalooteaduse olukorda, sest me oleme väga harjunud pidama just noodikirja oma peamiseks allikaks. Carl Dahlhaus (1928–1989) kirjutas juba 1960ndatel kriisist muusikaloo uurimisel. Ta mõtestas oma väga mõjukas raamatus „Muusikaajaloo alused“ (1977) ümber, millest – millistest faktidest – muusikalugu võiks koosneda. Tema põlvkond pööras selja 19. sajandi tavale, mille järgi muusikalood pandi kokku „suurmeeste“ (üldtunnustatud kaanonisse kuuluvate heliloojate) „suurtest tegudest“. Selle asemel kutsuti üles mõtlema muusika seosest ümbritseva maailmaga ning arutlema tema koha üle ideedeajaloo kontekstis ja ühiskondlikes struktuurides. Sealtpeale hakkas muusika ajalugu välja murdma oma suhtelisest isolatsioonist ning looma tihedamat sidet ajalookirjutuse ja sotsiaalteaduse uuemate mõtteviisidega. 

Ajalugu pole faktide kogumine ja mälestuste talletamine, nagu 19. sajandil vahest isegi usuti. Samuti ei uuri me täna mitte ainult mälestusi vaid ka mäletamist, mis omakorda on ajas muutuv. Viimast peaks täna olema lihtne mõista, sest suhtlemisviisid tekstidega (näiteks heliteostega) on viimasel paarikümnel aastal juurteni teisenenud. Ajaloofaktide, mäletamisväärsete „suurte tegude“ tähendus ei sisaldu neis endis, vaid selle anname neile meie. Selles seisnebki ajaloo mõtestamise dünaamika: ajaloofaktid pole objektiivsed ja muutumatud – nagu võiks kergesti näida – vaid nad on vahetus dialoogis meie tänase mõttega. Iga uus ajaloosituatsioon kujundab ümber kujutluse sellest, mis on mälestusväärne ja mil viisil. Ajalugu üha ümber kirjutades loome esmajoones mitte uut arusaama minevikust, vaid defineerime oma oleviku.

Toomas Siitan on muusikateadlane ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor. Alates 1994. aastast toimub tema juhtimisel Haapsalu Vanamuusikafestival. See ei jäänud ära ka sel aastal.