Kui kaugele ulatub meie meel?

Foto: Markus Tamm

Teaduse arengut ei soodusta mitte dogma ja ebaharilike ideede mahasurumine, vaid tõsine suhtumine katseandmetesse, leiab Rupert Sheldrake.

oodusteaduse filosoofiliseks nurgakiviks on tänapäeval materialism, mille järgi on ainsaks reaalsuseks mateeria. Seetõttu kujutab kogu vaimutegevus endast oletuslikult ajutegevust ning teadvus asub meie peas. See oletus on aga meie enda vahetu kogemusega vastuolus. Kui me vaatame puud, siis me näeme puud, mitte ei koge oma aju elektriliste laengute virvarri. Kuid enamik meist ei sea oletust, et teadvus asub ajus, kordagi kahtluse alla. Kui me olime lapsed, siis seisis selle teooria taga kogu teaduse ja haridussüsteemi autoriteet. Ometi on meie igapäevase elu paljud nähtused selle teooriaga selges vastuolus.

Kas teile on kunagi keegi helistanud siis, kui te ilma mingi erilise põhjuseta just tema peale olete mõelnud? Kas te olete tundnud, et keegi teid silmitseb ning siis ringi vaadates avastanud, et just nii see ongi? Kas te olete kunagi pannud oma ainitise pilguga kedagi teie poole ümber pöörama?

Hiljutised küsitlused on näidanud, et suuremal osal Euroopa elanikest on olnud selliseid kogemusi. Kui tegemist ei ole pelgalt kokkusattumuste või pettekujutelmadega, siis osutavad kõnealused nähtused sellele, et meie meel ulatub ajust väljapoole. Meie tahe ja tähelepanu ei ole suletud meie pealuudesse.

Terves reas videosse salvestatud katsetes leidsin ma, et koerad läksid oma peremehele õigel ajal uksele vastu ka siis, kui viimane naasis koju täiesti juhuslikult valitud aegadel, mis eksperimendi korraldaja talle ette andis. Nad tegid seda ka siis, kui keegi teine peremeest sel ajal koju ei oodanud ja kui viimane tuli koju võõra auto või taksoga.

Üha rohkemad uuringud kinnitavad: telepaatia ja tunne, et meid jälgitakse on reaalsed nähtused. Teadusajakirjades käib nendel teemadel aktiivne arutelu. Hiljuti oli näiteks terve Journal of Consciousness Studies erinumber pühendatud meie võimele tajuda seda, et keegi meid jälgib. Seda fenomeni nimetatakse teaduse keeles skoopasteesiaks, mis tuleneb kreekakeelsetest verbidest ‘vaatama’ (nagu mikroskoop) ja ‘tundma’ (nagu anesteesia). Nimetatud võimel on usutavasti pikk evolutsiooniline ajalugu. Loomad, kes tajusid ligi hiilivate kiskjate pilku, jäid ellu suurema tõenäosusega kui loomad, kel selline võime puudus.

Telepaatial võivad olla samasugused sügavad bioloogilised juured, sest see võimaldas loomakarjadel omavahel kauge vahemaa tagant ühenduses olla. Koduloomade puhul näeme seda siiani, paljudel neist näib olevat võime oma omanike tundeid ja kavatsusi ette aimata määral, mida ei saa selgitada nende tavapäraselt eeldatud meeltega. Nii näiteks tunnevad paljud koerad õigesti ära aja, mil nende omanik koju jõuab ja lähevad neile siis uksele või aknale vastu. Mõnedel juhtudel teevad nad seda ka siis, kui omanik on veel kilomeetrite kaugusel, ammu enne seda, kui nad oleksid võinud kuulda tuttavaid samme või auto mürinat. Terves reas videosse salvestatud katsetes leidsin ma, et koerad läksid oma peremehele õigel ajal uksele vastu ka siis, kui viimane naasis koju täiesti juhuslikult valitud aegadel, mis eksperimendi korraldaja talle ette andis. Nad tegid seda ka siis, kui keegi teine peremeest sel ajal koju ei oodanud ja kui viimane tuli koju võõra auto või taksoga.

Veel üsna hiljuti oleks telepaatia olnud ainus viis, mille abil me kauge maa tagant oma pere või hõimuga oleksime saanud ühenduses olla. Sellisel juhul oleks looduslik valik eelistanud ilmselt telepaatilisi võimeid omavaid gruppe. Paljud emad näivad siiani tundvat, millal nende lapsed neid vajavad, isegi siis, kui nad asuvad neist kaugel. Lapsed, kelle eemalviibivad emad reageerisid nende abipalvetele telepaatiliselt ja nende juurde tagasi tõttasid, jäid ellu suurema tõenäosusega kui lapsed, kelle emadel taoline võime puudus.

Moodsas maailmas on kõige sagedasemad telepaatilised kogemused seotud telefonikõnedega. Umbes 80 protsendil inimestest on olnud kogemusi, kus nad mõtlevad kellelegi ilma erilise põhjuseta ja siis see inimene järsku helistab neile. Teised suudavad ära aimata, kes helistab, enne kui nad toru haaravad. Paljudel inimestel laieneb selline võime meilidele ja tekstsõnumitele.

Võib-olla on siin tegemist üksnes kokkusattumustega? Illusioon telepaatiast on kerge tekkima, kui me mäletame, millal keegi meile helistas või meili saatis kohe pärast seda, kui me olime neile mõelnud. Samas unustame aga ära kõik need juhud, kui me kellelegi mõtlesime, aga kõnet või meili ei järgnenud. Telepaatia illusioon on lihtne tekkima ka siis, kui me aimame kellegi kõne või meili ära tänu sellele, et me tunneme kõnealuse inimese käitumismustrit. Kaua aega ei olnud meil teadusuuringuid selle kohta, kas telepaatia kogemused on reaalsed või illusoorsed.

Viimastel aastatel olen ma ühes oma assistendi Pam Smartiga uurinud telefonitelepaatiat katseliselt sadades kontrollitud eksperimentides. Vabatahtlikel paluti anda meile nelja hea tuttava nimed ja telefoninumbrid. Tavaliselt olid need kas sõbrad või pereliikmed. Eksperimendi ajal filmiti lauatelefoni juures istuvat katsealust pidevalt. Seejärel me valisime nelja ülesantud tuttava hulgast juhuslikult välja ühe ja palusime tal katsealusele helistada. Kui telefon helises, pidi katsealune enne toru ülesvõtmist arvama, kes helistab. Vastus oli kas õige või vale.

Puhta juhuslikkuse põhjal oleksid katsealused pidanud helistaja õigesti ära arvama ühel juhul neljast, seega siis 25 protsendil juhtudest. Tegelikult oli õigete vastuste osakaal 45 protsenti ja tõenäosus, et selline vahe oleks omistatav juhusele oli kaduvväike (üks võimalus miljardist). Sama eksperimenti on korratud Amsterdami ja Freiburgi ülikoolides ning tulemused on olnud sarnased.

Suurbritannias läbi viidud katsed, kus helistajad asusid Austraalias ja Uus-Meremaal, näitasid, et vahemaa pikkus telepaatilist efekti ei mõjutanud. Määrava tähtsusega paistab siin olevat emotsionaalne, mitte füüsiline lähedus.

Me korraldasime sarnase ülesehitusega telepaatia eksperimente ka meilide ja tekstsõnumitega, järeldused olid samasugused. Võimalus, et taoliste tulemuste taga oleks olnud puhas juhuslikkus oli taas üliväike.

Mõned teadlased usuvad nii kaljukindlalt sellesse, et teadvus on suletud meie pähe, et nad heidavad kõik sellised katsetulemused illusoorsetena kõrvale. Nii näiteks iseloomustas Briti keemik ja professor Peter Atkins BBC raadioprogrammis telepaatiat “šarlatani fantaasiana”. Ta oli seisukohal, et katsetulemustega tutvumine pole vajalik, sest ta oli veendunud, et sellised nähtused on võimatud. Tegelikult ei saa teadvuse tagamaast keegi aru. Me ei suuda selgitada teadvuse olemasolugi. Meie praegune valitsev seisukoht, et vaimutegevus ei kujuta endast midagi enamat kui ajutegevus, pole tõestatud fakt, vaid oletus.

Mina väidan seevastu, et meie meel võib ulatuda ajust kaugele väljapoole, see moodustab meie ümber välja, mis seob meid üheks oma keskkonna ja üksteisega. Väljad on ainelistest objektidest palju ulatuslikumad: magneteid ümbritsevad magnetväljad ja mobiiltelefone elektromagnetväljad. Vaimsete väljade keskus võib olla ajus, kuid need ulatuvad sealt kaugele välja. Nende suuna määravad ära meie tahe ja tähelepanu.

Vaimsed väljad võivad selgitada telepaatiat, tunnet, et keegi meid silmitseb, ja paljusid teisi laialt levinud, kuid seni selgitamatuid võimeid. Loomulikult tekitab selline hüpotees palju vaidlusi. Kuid teaduse arengut ei soodusta mitte dogma ja ebaharilike ideede mahasurumine, vaid see, kui me uurime uusi võimalusi ja suhtume katseandmetesse tõsiselt. 

Dr Rupert Sheldrake on bioloog, kellelt on eesti keeles ilmunud kaks raamatut: “Dogmadeta teadus” (2014) ning “Teadus ja vaimne praktika” (2020). Ta kuulub Cambridge’i Ülikooli Clare College’isse, praegu on ta teadustöötaja California Noeetiliste Teaduste Instituudis. Tema kodulehekülg on www.sheldrake.org.